Urmo Soonvald: Võidusamba hukutas säästlikkus

Ma ei usu, et kümne või kahekümne aasta pärast mäletatakse, kuidas võidusamba planeerimise, projekteerimise, ehitamise ja valmimise üle lõputult ironiseeriti. Uudised, et sammas on pime, liist puudu või vett täis, mõjuvad vaid tänases päevas. Neid, kes selle üle heameelt tunnevad on tegelikult palju.

Kusjuures päris palju on neid ka kaitseministeeriumis ning teistes tähtsates riigiametites.

Ometi võinuks samba sünnilugu olla sootuks teistsugune. Vaidlusi oleks ikka peetud ja kõikide eestlaste maitset poleks kunagi klappima saadud. Aga ehitusjärgne periood olnuks palju skandaalidevaesem, kui poleks valitud kõige odavamat pakkumist. Kõike ei saa ehitada säästurežiimil.

Tõsi, valik tehti selles mõttes sundseisus, et avalikud hagijad poleks ministeeriumil iial lubanud valida ehitajaks firmat, mille pakkumine olnuks tänase võitja omast suurem. Sellele oleks järgnenud vennatapusõda kaitseministeeriumis ja üleüldse Eesti poliitikas.

Odavuse võidujooksu tulemus on käes. Sammas on püsti seisnud paar kuud ja uudised praagist ning ootamatutest vahejuhtumitest on täiesti igapäevased. Kuigi aastate pärast on tänased sanitaartööd unustatud, määrivad ka tänased kemplused sammast, meie ajalugu ja vabadussõjas hukkunuid.

Läheb aega, enne kui samba väärikus tõuseb tasemele, kus see oli vahetult pärast avamist. Riigikontroll nimelt viimistleb samba auditit ja lisaks on tulemas talv. Kui juba napi vihmaga suvi ja sügis elektrikatkestusi tekitasid, siis mida veel talvelt oodata?

Nukra sambasaaga õppetund peaks olema see, et kui me edaspidi ehitame objekte, mille riiklik tähendus peaks olema sügav ja igavene, ei tasu igat senti pooleks ajada. Maksame pigem rahas kinni selle, mida nüüd maksame läbi häbi ja alanduse.