Matemaatikaõpetaja vastus Aaviksoole: probleem pole tuupimises, vaid suuliste eksamite puudumises
Mõni aeg tagasi lugesin Marju Lauristini mõtteavaldust selle kohta, et
keskkoolilõpetajate arutlusoskus on kohutaval tasemel. Ma olen temaga
osaliselt nõus, ent igal medalil on kaks poolt ja ka siin. Meil on hästi
palju noori, kelle lugemus on suur, kes saavad aru ühiskonnas toimuvatest
protsessidest ning nende tekke põhjustest. Nemad ka arutlevad. Nad ei esita ka küsimust selle kohta, miks mul on tarvis teada Pythagorase teoreemi ja nad oskavad soovi korral ka teoreemile infoallikatest kümneid tõestusi leida.
Jaak Aaviksoo poolt väljatoodud lõikuvate kiirte teoreemi kooli õppekavas pole, siin minister eksib. Tegelikult pole küsimus selles, et kas jutt on ühest või teisest teoreemist, probleem on mõttelaadis. Kunagi oli moes (ja pole ka kuhugi kadunud) idee, et õpilane mitte ei tuubi fakte pähe, vaid konstrueerib oma teadmised ise. Konstrueerimiseks peab aga olema küllaldane arv nii-öelda legoklotse, mille abil seda teha saab. Olematute teadmiste puhul pole millestki midagi konstrueerida.
Kui nüüd matemaatikast rääkida, siis varem tehti kooliaja jooksul matemaatikas mitmeid suulisi eksameid. Rõhutan siin sõna suulised, sest nendel eksamitel pidi õpilane oma väiteid põhjendama. Nõrgemate õpilaste puhul oli muidugi nii, et nad õppisid teoreemi koos tõestusega pähe, aga ega nad siis tavaliselt üle "3" ka saanud. Pärast riigieksamite sisseviimist kadusid suulised eksamid enamikust koolidest(neid tehakse veel vaid mõnes üksikus koolis), sellega kadus ka matemaatikast nii vajalik põhjendamise oskus. Matemaatikaõpetus muutus teatud tüüpi ülesannete drillimiseks, ikka selle püha eesmärgiga, et eksam kuidagi tehtud saaks. Ka ülikoolidesse võetakse üliõpilased vastu ilma suulise matemaatika eksamita. Pole siis imestada, et ülikoolide õppejõud on üliõpilaste teadmiste ja oskuste taseme kohta mitmel puhul teravalt sõna võtnud.
Suulised eksamid on hädavajalikud laste väljendusoskuse treenimiseks
Millegi pärast arvati, et riigieksamid on jube head, sest siis ei pea õpilane ühte eksamit tegema mitu korda ning kõrvalproduktina selgus, et eksamitulemuste põhjal saab ka koole pingeritta seada. Minu arvamus on, et raha, mis on raisatud (mitte kulutatud) riigieksamite peale, on tuulde visatud. Seeme heideti viljatusse mulda ja loodeti lodjapuud sirgumas näha. Tegelikult on Tootsi peenar ja mõned ohakad sekka.
Arutlusoskuse ja eneseväljenduse arendamiseks pole koolis muud teed, kui
lasta lapsel oma mõtteid suulises vormis esitada. Siis saab tekkida diskussioon ja selle käigus esitatakse ka oma argumendid väidete
tõestamiseks. Uue õppekava väljatöötamisel tekkis tuline vaidlus sel teemal, kas põhikooli õpilane (gümnaasiumiõpilasest rääkimata) peab oskama kasutatavaid mõisteid defineerida. Et see oskus on isegi riiklikul tasemel nõrk, näitavad mitmed vastuvõetud seadused, kus ühte ja sama mõistet kasutatakse erinevas tähenduses. Iga korralik jurist leiab sellistes seadustes "augud" ja kasutab vajaduse korral ära. See on üks näide puuduliku argumenteerimis- ja arutlusoskuse kohta.
Kunagi oli Eestis kuus kõrgkooli ja keskkoolilõpetajaid võrreldes tänasega tunduvalt rohkem. Iga kõrgkool tegi oma vastuvõtueksamid ja ülikooli pääsemiseks tuli läbida tihe sõel. See pani pingutama, ja mitte ainult vahetult lõpueksamite eel. Ma julgen väita, et ülikooli sai tugevama osa keskkoolilõpetajatest. Täna on olukord hoopis teine - ülikooli saab praktiliselt igaüks, kes kohale viitsib minna. Kui ei saa just soovitud erialale ja riigieelarvelisele kohale, siis mõnda eraülikooli saab igal juhul.
Mis siis alles jääb - vaid söögitegemine ja perekonnaõpetus?
Neile, kes vahel kipuvad väitma, et koolist tuleb välja visata kõik
inimesele mittevajalik ning õpetada tuleks vaid praktilisi asju, tahaks
öelda et sel juhul piisaks söögitegemise kunstist ja perekonnaõpetuse
praktilistest töödest. Lisaks ka veidi rahaga ümberkäimise kunstist.
Koolis ei saa põhitegevuseks olla mingi x aine õpetamine, sihiks on lapse
arendamine nii läbi aineõpetuse kui ka muude tegevuste. Arutlusoskuse
arendamise koha pealt on matemaatika väga oluline õppeaine, sest käsitledes näiteks ruutfunktsiooni saab lisaks tuua rakendusi füüsikast ja miks mitte isegi ajaloost. Nii on ju paljude teemadega. Samamoodi saab siduda värvusõpetust füüsikas kunstiga jne jne. Küsimus on vaid selles, kas seda ka tehakse.
Lõpetuseks tahaks öelda, et faktiteadmised peavad olema. Neid fakte võib
nimetada ka eeldusteks. Kui on olemas piisav hulk eeldusi, on võimalik luua väiteid. Vahel on need väited aksioomide tasemel, siis keegi nende
tõestamist ka ei eelda. Enamikul juhtudest tuleb väide aga tõestada ja sellest oskusest jääb meie noortel tihtipeale puudu.
