Kross: piirileppe edasilükkamine on kasulik Eestile ja kahjulik Venemaale
Venemaa riigiduuma välisasjade komisjoni esimees on äsja teatanud, et Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimist takistab "poliitiline olukord" ja ka "Eesti enda käitumine". Puškov täpsustas, et enne kui "Ukraina kriis võttis praeguse ilme" ei olevat lepingu ratifitseerimiseks olnud takistusi.
Eestipoolsed kommenteerijad tunduvat olevat jagunenud kahte lehte. On neid kes ütlevad, et "jumal tänatud, leping ongi halb", on neid kes arvavad, et "see ei muuda midagi".
Olen üldjoontes nõus Marko Mihkelsoniga, et Eesti julgeolekut mõjutab lepingu jõustamise edasilükkamine üsna vähe. Arvestades kõigega, mis on juhtunud 18. veeburarist, kui Urmas Paet ja Sergei Lavrov piirileppele Moskvas allkirjad andsid, muudaks praegune ratifitseerimine meie julgeolekuolukorda tõepoolest minimaalselt.
Tänane Venemaa on demonstreerinud, et ta ei hooli ei kirjutamata ega kirja pandud lepingutest ja viimaste olemasolu ei taga riikide turvalisust. On ju isegi sümboolne, et kaks päeva pärast piirileppe sõlmimist Eestiga alustas Venemaa jõhkrat piiri-, sõprus ja muude lepingute rikkumist Ukrainaga. 20. veebruaril alanud sõjaline operatsioon lõppes Vene-Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piiri ühepoolse vägivaldse muutmisega Krimmi annekteerimise kaudu. Teisisõnu, samal ajal kui Lavrov kirjutas alla meie piirilepingule, planeeriti teises toas Ukraina ründamist.
Sõda Ukrainas ja Vene-Lääne vastasseis ei ole kaugeltki läbi, kogu Vene Ukraina piiri ja mõneti ka teiste Vene naaberriikide piirid on seatud kahtluse alla. Selles mõttes on Puškovil õigus, Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimine praeguses olukorras oleks naeruväärne.
Samas on Eesti piiri, juriidiliselt küll kontrolljoone, kaitstuse küsimus 18. veebruariga võrreldes muutunud Eesti-Vene bilateraalsest asjast märgiliseks küsimuseks NATO-Vene suhetes. Mitte kunagi varem ajaloos ei ole nii mitmed Lääne riigijuhid ülekinnitanud meie piiri kaitsmise garantiid ja piiri puutumatust. Mitte kunagi varem ei ole Lääs võtnud Eesti piiri kaitsmist nii tõsiselt kui täna.
Kui Eesti riigikogu 16. aprillil alustas piirileppe ratifitseerimise esimest lugemist, ütles välisminister Paet, et vaatamata Ukraina sündmustele ei peaks Eesti "kaasa minema mänguga, et rahvusvaheline õigus justkui üldse ei kehtiks ja peaks tagasi pöörduma lepingute-eelsesse aega". Eesti ei olegi seni sidunud Ukraina sündmusi Eesti-Vene piirileppe menetlemisega. Nüüd on seda teinud Venemaa. Samuti on Venemaa sidunud piirileppe küsimuse EL-i ja Venemaa suhete seisuga.
Selle sammuga on Venemaa ise seadnud end olukorda, kus piirileppe puudumine kahjustab teda ennast oluliselt rohkem kui Eestit. Tegelikult on lepinguvälistel põhjustel ratifitseerimisest keeldumine iseeneesest rahvusvahelise õiguse ja hea tava rikkumine. Sellise tõrkumise saab lisada näidete hulka, kus Venemaa käitub rahvusvahelistes suhetes ettearvamatult, ebausaldusväärselt ja õigusväliselt. Täna teeb sellest paratamatult järeldusi mitte ainult Tallinn vaid ka Brüssel. Eesti suhted Venemaaga ei saagi tänases maailmas olla oluliselt teistsugused kui Euroopa Liidu ja Venemaa suhted tervikuna. Venemaa otsuse suhtes jääb meil üle vaid õlgu kehitada.
