JUHTKIRI: Mõni õnnetus suisa kisendab tulles

„Õnnetus ei hüüa tulles,“ ütleb eesti vanasõna. Alati ei pea see aga paika. On õnnetusi, millega leppimine on eriti raske just seetõttu, et selle tulekut on iga mõtlev inimene osanud juba pikka aega karta. Pisipõnni eilne surm Lasnamäe lasteaias oli üks sellistest.

Delfi kirjutas juba 2009. aasta augustis avaldatud juhtkirjas „Lasteaialaste pea pakul“, et „paljude Tallinna lasteaedade argipäeva kuuluvad juba praegu lapsi aeg-ajalt üksinda kantseldav söögitädi ning hetked, mil osa lastest ei ole üldse täiskasvanu vaateväljas. See pole mingi ime, võttes arvesse, et ühe 20-pealise lastekarja peale ei pruugigi enamjaolt jaguda rohkem kui üks koolitatud töötaja.“

Lisasime, kommenteerides Tallinna haridusameti toona kavandatud 20-protsendilist eelarvekärbet: „Veel õudsem on väljavaade 20 protsendi võrra kärbitud eelarvetega, 24-kohaliste rühmadega ning vähendatud koormusega pedagoogide poolt hallatud lasteaedadest.“

Samal ajal lubas 2009. aasta oktoobris peetud kohalikeks valimisteks valmistunud ja need Tallinnas ka võitnud Keskerakond mh järgmist:

„Linnad ja vallad peavad kindlustama inimsõbraliku elukeskkonna /-/ ning arendustegevuseks vajaliku investeerimisvõime ja kaasfinantseeringud.“

„Keskerakonna südameasi on lasteaia ja algkooli säilimine kodukoha läheduses. Lasteaed on eriti oluline lapse ettevalmistamisel kooliks, ühtlasi võimaldades noortel vanematel suunduda tagasi tööellu. Keskerakond peab oluliseks, et kõik lapsed saaksid kooliks ettevalmistuse kas lasteaias või eelkoolis.“

„Kodukoha elamisväärsus on meie südameasi. Töötame selle nimel, et kujuneks ilus ja tervislik kodukoht ning et see toimuks igakülgselt läbi mõeldud, elanikega läbi arutatud ning kooskõlastatud planeeringute alusel.“

„Ruumiplaneerimine peab taotlema elanike heaolu ning tervikliku elu- ja looduskeskkonna kujundamist. /-/ Ruumiplaneerimisel arvestame nii laste kui ka eakate ja puuetega inimeste erivajadusi.“

Pärast eilset on kommentaarid liigsed.