Paljude Tallinna lasteaedade argipäeva kuuluvad juba praegu lapsi aeg-ajalt üksinda kantseldav söögitädi ning hetked, mil osa lastest ei ole üldse täiskasvanu vaateväljas. See pole mingi ime, võttes arvesse, et ühe 20-pealise lastekarja peale ei pruugigi enamjaolt jaguda rohkem kui üks koolitatud töötaja.

Kuigi lasteaedade juhatajad armastavad nimetada lugusid vanemate toodud wc-paberist linnalegendideks, on pealinna lasteaedadest teada ka konkreetseid näiteid uhketest nõudepesumasinatest, mis seisavad tänu sellele, et lasteaial pole raha pesuvahendi ostmiseks.

On selge, et sellistes tingimustest on üsna raske hoolitseda muu, kui Maslowi vajaduste püramiidis üsna madalal olevate baasvajaduste eest.

Arenenud riikides – mille hulka Eesti lastehoiu seisukohalt kindlasti ei kuulu – on ette nähtud üks eriharidusega täiskasvanu keskmiselt seitsme üle kolmeaastase lapse kohta. See on Põhjamaades tehtud uuringute kohaselt optimaalne arv, mis tagab laste normaalse arengu. Sellest kehvema täiskasvanute ja laste arvu suhte poole liikumine tähendab stressitaseme tõusu, õppimisvõime halvenemist, käitumishäireid jne.

Õudne mõelda, milliseid lapsi toodab selles kontekstis juba meie praegune lasteaedade süsteem. Veel õudsam on väljavaade 20 protsendi võrra kärbitud eelarvetega, 24-kohaliste rühmadega ning vähendatud koormusega pedagoogide poolt hallatud lasteaedadest.