Jõuministeeriumid omavahel: justiitsminister jättis kooskõlastamata siseministri eelnõu

Justiitsministeerium lükkas tagasi siseministeeriumi eelnõu, mis annaks kohaliku omavalitsuse korrakaitseorganitele rohkem õiguseid.

"Eelnõu eesmärk on anda kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikele täiendavad volitused, mis võimaldavad neil täita neile seadusega pandud ülesandeid," selgitab eelnõu seletuskiri. "Seda eelkõige valdkondades, mis on tugevalt seotud kohaliku omavalitsuse territooriumil turvalisuse tagamise ja parema elukeskkonna loomisega ning mille täitmisel on seni olnud vajalik politsei kaasamine või pole ülesannet volituste puudumise tõttu üldse olnud võimalik täita."

Reedel saadetud vastuses viitab justiitsminister Urmas Reinsalu muu hulgas, et kriitika on eelkõige põhimõttelist laadi: "mis puudutavad kohalike omavalitsuste poolset volituste laiendamist avaliku korra tagamisel."

Kas juhuslikult või mitte sattus tuli otsus välja umbes samal ajal kui siseminister Andres Anvelt oli andnud negatiivse hinnangu justiitsminister Urmas Reinsalu plaanile sisekaitseakadeemia Narva kolimise suhtes. "Ministeeriumil sellist raha ei ole, mida kolimine nõuab. See läheb mitmekordselt ühe ministeeriumi eelarvest välja ja seda tuleb edasi valitsuskabinetis otsustada. Kõige tähtsam on see, et sisekaitseline haridus ei kannataks ühtegi grammi," ütles Anvelt.

Delfi avaldab justiitsministeeriumi kirja muutmata kujul:

Korrakaitseseaduse, ühistranspordiseaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamata jätmine

Korrakaitseseadus on Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud ja Justiitsministeeriumi valitsemisala valdkonna seadus, mistõttu käsitleme Siseministeeriumi poolt kooskõlastamiseks esitatud eelnõud ettepanekuna korrakaitseseaduse muutmiseks. Eelnõuga soovitakse tõhustada korrakaitsesüsteemi selliselt, et kohalikud omavalitsused võiksid olla turvalise kogukonna eestvedajad ning probleemide lahendamine toimuks inimesele võimalikult lähedasel tasandil.

Justiitsministeerium viitab, et korrakaitseseadusest tuleneva üldpõhimõtte kohaselt rakendab isikute suhtes vahetut sundi politsei ja vahetu sunni kohaldamine on osa riigi jõumonopolist. Kohalike omavalitsuste tegevusega seonduvalt on aga korrakaitseseaduse puhul siiani lähtutud sellest, et kohalikud omavalitsused võivad kasutada selliseid meetmeid, mis riivavad isikute õigusi ja vabadusi pigem vähe ja leebelt.

Arvestades, et käesolev eelnõu on esitatud erandkorras Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks
esimesel kooskõlastusringil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõike 5 kohaselt esitatakse seaduse eelnõu Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks pärast selle kooskõlastamist teiste
ministeeriumidega, esitab Justiitsministeerium esimesel kooskõlastusringil eelnõu kohta üksnes põhimõttelised märkused, mis puudutavad kohalike omavalitsuste poolset volituste laiendamist valiku korra tagamisel. Justiitsministeerium soovib, et Siseministeerium esitaks eelnõu Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks ka teisel kooskõlastusringil ja ühtlasi teen ettepaneku moodustada antud küsimustega tegelemiseks töörühm.

Justiitsministeerium jätab eelnõu kooskõlastamata järgmistel põhjustel.

1. Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust. Eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole eelnõule eelnevalt koostatud VTK-d ja sellega seonduvalt on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et eelnõu lähtub Vabariigi Valitsuse ehk Eesti Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsusliidu koalitsioonilepingu aluspõhimõtetest ning on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Lisaks on eelnõu seletuskirjas märgitud, et kohalike omavalitsuste olemasolevate korrakaitse ülesannete täitmiseks õiguste laiendamise eelnõu kuulub Vabariigi Valitsuse 100 päeva plaani, mis on koostatud valitsusliidu üldeesmärkide täitmiseks ametis oleku esimese saja päeva jooksul (23.11.2016 –3.03.2017) ja vastavalt HÕNTE § 2 lõike 2 punktile 1 ei ole VTK nõutav, kui eelnõu menetlus peab olema kiireloomuline. Märgime, et ühe VVTP-s määratud tegevuse tähtaeg, ei tähenda koheselt eelnõu kiireloomulisust HÕNTE tähenduses. Seejuures isegi kui eelnõu on kiireloomuline, tuleb ka sellises situatsioonis kõik eerinevad asjaolud hoolikalt läbi kaaluda. Näiteks ei saa avaliku korra tagamisega seonduvate küsimuste juures unustada, et juba aastaid tagasi on loodud abipolitseinike institutsioon, kelle põhiülesanne on samuti abistada politseid riiklike ülesannete täitmisel (avaliku korra tagamisel).

2. Ülesande iseloom ja järelevalve selle täitmise üle. Arvestades kohalike omavalitsuste poolt
täidetavate ülesannete iseloomu ja neile antavaid volitusi vahetu sunni kohaldamiseks, tuleks esmalt langetada otsus, kuhu kohalikud omavalitsused korrakaitseülesannete täitmisel edaspidiselt organisatoorselt paigutatakse. Selles osas tuntakse näiteks Saksamaal kahte erinevat mudelit. Esimese puhul käsitletakse „korraasutusi“ politseiasutustest eraldi ja politseid vaadeldakse ainult jõudu rakendavana. Teisel juhul vaadeldakse üldisi korraasutusi, s.t kohalikke omavalitsusi antud küsimuses politsei organisatsiooni kuuluvana ja Siseministeeriumi valitsemisalas. Neile lisaks jäävad erikorraasutused oma kitsastes valdkondades. Seetõttu kui kohalikele omavalitsustele soovitakse anda vahetu sunni kohaldamise õigus on vajalik riiklikult ette näha toimiv haldusjärelevalve korraldus. Ehk kes ja kuidas teostab selles osas kohalike omavalitsuste tegevuse üle järelevalvet. Arvestades, et vahetu sunni kohaldamise puhul tegemist on pädevusega, millega võivad kaasneda riigivastutuse ja isikute suhtes ülemäärase jõu kasutamise küsimused, tuleb selles osas teostada haldusjärelevalvet nii kohalike omavalitsuste tegevuse seaduslikkuse kui ka otstarbekuse üle.

3. Vahetu sunni kohaldamise õiguse sidumine kutse olemasoluga. Justiitsministeerium on seisukohal, et eelnõu §-s 3 toodud regulatsioon, mille kohaselt võib korrakaitseametnik seaduses sätestatud alusel ja korras kohaldada vahetut sundi üksnes juhul, kui ta on eelnevalt läbinud korrakaitseametniku taseme õppe ja talle on väljastatud korrakaitseametniku kutsetunnistus, ei sobitu Eesti õiguskorda. Seda põhjusel, et vahetu sunni kohaldamise puhul on tegemist haldusülesande täitmisega ja haldusülesandeid täidavad haldusorganid. Haldusmenetluse seaduse § 8 lõike 1 kohaselt saab haldusorganiks olla üksnes seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Haldusorganiks ei saa isik muutuda aga seeläbi, kas talle on omandatud kutse. Seetõttu tuleb seaduses selgelt määrata täidetav haldusülesanne, seda täitev haldusorgan ja haldusorgani volitused ülesande täitmisel. Eesti avalikus teenistuses ei sõltu aga avaliku võimu teostamise volitus kutse olemasolust. Seetõttu ei tuleks kohalike omavalituste ametnike vahetu sunni kohaldamise õigus siduda kutse olemasoluga, vaid täiendavate volituste andmisel tuleks üle vaadata ennekõike kohalike omavalitsute korrakaitseametnike teenistusse võtmise nõuded. Vastavaid nõudeid tuleb eelkõige võrrelda politsei ja piirivalve seaduses toodud politseiametniku teenistusse võtmise nõuetega. Näiteks nähes ette neile taustakontrolli teostamise kohustuse, jne.

4. Rahastus. Eelnõu seletuskirjas (lk 1) on märgitud, et: „[e]elnõu eesmärk on anda kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnikele täiendavad volitused, mis võimaldavad neil täita neile seadusega pandud ülesandeid.“ Samamoodi on eelnõu §-ga 1 seonduvalt seletuskirjas (lk 4) märgitud, et: „[e]rimeetmete tagamiseks vahetu sunni õiguse andmine on vajalik põhjusel, et praegu on korrakaitseametnikud olukorras, kus neil puudub võimekus neile riiklikult pandud ülesande täitmine lõpuni viia ning vajalik on pidev politsei kaasamine korrakaitseametnike töösse.“ Eelnõu rakendamisega seonduvate kulude osas on eelnõu seletuskirjas (lk 9-10) märgitud, et kulude täpne ulatus ei ole prognoositav, kuid täiendavat riikliku rahastamist ei kavandata ja tehtavad kulutused jäävad kohalike omavalitsuste kanda. Justiitsministeerium viitab, et regulatsioon, mille kohaselt soovitakse kohalikele omavalitsustele anda täiendavaid volitusi, mis võimaldavad neil täita riiklike ülesandeid, kuid sellega seonduvalt ei nähta ette kulutuste kandmist riigieelarvest on vastuolus PS § 154 lõikega 2.

5. Muud riikliku järelevalve erimeetmed. Eelnõu § 1 punkti 1 kohaselt soovitakse kohalikele omavalitsustele anda avalikus kohas käitumise üldnõuete üle riikliku järelevalve teostamisel täiendavalt KorS § 37 lõike 1 punkti 2, § 38 - § 42 ning § 47 lõike 1 punktis 6 loetletud riikliku järelevalve erimeetmete kasutamise võimalus ja viidatud meetmete rakendamine on seotud ka vahetu sunni kohaldamise võimlausega. Arvestades, et KorS 4. peatükkis loetletud avalikus kohas käitumise nõuded on olemuslikult sõnastatud abstraktselt ja nende nõuete elluviimine on vajalik tagada riigis ühtselt (see eeldab riiklikul tasemel teatud organisatoorset juhtimist), ei toeta Justiitsministeerium kohalike omavalitsuste KorS § 572 lõikes 2 loetletud volituste laiendamist enne, kui ei ole kokku lepitud selles osas kohalike omavalitsuste tegevuse üle haldusjärelevalve teostamine (hõlmates järelevalvet nii tegevuse seaduslikkuse kui ka otstarbekuse üle), vaadatud üle kohalike omavalitsute korrakaitseametnike teenistusse võtmise nõuded ja kokku lepitud nende ülesannete täitmise rahastus.

Lõpetuseks märgin, et iseenesest ei ole välistatud kohalike omavalitsuste ja turvafirmade suurem kaasamine avaliku korra tagamisse ja kohati on see isegi otstarbekas. Näiteks kainestusmajade haldamisel, kuid see eeldab põhjalikumat analüüsi ja vastuseid eeltoodud küsimustele.

Justiitsministeerium ei toeta kohalikele omavalitsustele vahetu sunni kohaldamise õiguse andmist selleks, et kontrollida ühistranspordivahendis sõiduõiguse olemasolu. Olen seisukohal, et nn „bussijäneseid“ ei peaks „panema raudu“, sest piletita sõit ei peaks olema registrisse kantava väärteokorras karistatav. Vähem karistatavaid tegusid on väärteoreformi eesmärk.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Reinsalu

Minister