JUHTKIRI: Kes vana asja meenutab...
Tänane Eesti Päevaleht küsib, miks läks hiljuti reformierakondlaseks hakanud Ain Seppik 1994. aasta pimedal detsembriööl arestimajja ning vabastas oma allkirjaga tapmises kahtlustatava jäägri Andres Lepiku. Peaaegu kaks aastakümmet hiljem teame, et ei enne ega pärast pole mitte ükski tipp-politseinik kedagi sel viisil vabastanud.
Ühest küljest võib muidugi väita, et 90ndad olid lihtsalt „selline aeg“ ja sel argumendil on ka statistika näol tugev vundament - vabariigi algusaastail tapeti Eestis keskmiselt üks inimene päevas. Teisalt on Seppik avaliku elu tegelane, kes kuulus aastaid Keskerakonna tagatuppa ning on nüüd valitsuserakonna liige. Lisaks ei maksa unustada tema kuulumist Tallinna linnavolikokku või seotust Keskerakonna juhile antud laenuga.
Kõik see kokku sunnib tolmu pühkima vanadelt toimikutelt ning ajendab konteksti otsima Seppiku krüptilisele kommentaarile jääger Andres Lepiku vabastamise kohta: „Kas ma mitte teda ise vabaks ei lasknud, kuid see oli mingi muu asja eest... ja need olid nüüd kaitsepolitsei mängud.“
Seda „mängu“ iseloomustavad toona asjaga kokku puutunud sõnadega „otsiti ju taga tapjat“, „mõistetamatu ja ootamatu“ ning „loos oli palju poliitikat“. Üks, mis kindel – Seppik on oma karjääris osanud suurepäraselt ühendada kaks olulist poolust ehk poliitika ja äri. Teisalt pole ta siiani ammendavalt põhjendanud, miks ta toona nii tegutses, kelle huvides ta seda tegi või miks ta juhtunut sisuliselt kommenteerida ei soovi.
Ähmane ja segane olukord ei tähenda, nagu poleks 90ndatel kehtinud reegleid ja seadusi, nagu poleks inimesed aru saanud, mis on õige või vale. Aga kelle huvides on lähiajalugu varjutavad valged laigud, mis ei lase anda hinnangut toonaste tegijate tegemistele?
