Edgar Savisaar: miks Tallinna pärast aina kakeldakse?
Tallinn on Eesti pealinn ja tähtis asukoht Euroopa kaardil. Tulenevalt sellest on oluline, et rakendaksime pealinna arenguks nii palju ühiskondlikku energiat ja ressursse kui võimalik, olgu siis valimiste vaheline või valimiste eelne aeg. Praktikat vaadates hakkab aga hoopis silma see, et konstruktiivse arutelu ja jõudude ühendamise asemel Tallinna pärast pidevalt aina kakeldakse. Tallinn areneb vaatamata nendele vastasseisudele, kuid hulk energiat läheb kaklustes ikkagi lihtsalt kaotsi.
Miks ei võiks me Tallinnas hakkama saada siis ilma kaklusteta? Ilma selleta, et opositsioonis istuvad võimuihalejad sõimaksid valitsevat linnapead ja linnavalitsuse töötajaid? Samuti ilma selleta, et linnaaparaat peab ennast väliste rünnakute eest pidevalt kaitsma ja suure osa oma energiast puhtalt vastandumisele kulutama? Miks ei võiks me käituda nii, et opositsioon teeb heatahtlikke ja linna arenguks suunatud ettepanekuid ning linnavalitsus saab neid konstruktiivse koostöö õhkkonnas ka töösse võtta?
Tallinna olukorra paratamatus on tõestatud mänguteooria loogikaga
Tallinna poliitikas tekkinud vastandumine on edukalt kirjeldatav mänguteooria abil ehk siis matemaatikal põhineva selgitusega strateegilistest valikutest vastandumissituatsioonides. Tegemist on olukorra kirjeldamise mudeliga, mille kohaselt vastandlike huvide korral saab üks võita ja teine kaotada või siis mõlemad viiki jääda (kesksesse tasakaaluseisu lukustuda). Kui ollakse nn. keskse lukustumise ehk tasakaalu seisus, siis saavad mõlemad keskpärase tulemuse, mis on halvem võidust ja parem kaotusest. Võidu võib saada see osapool, kes läheb rünnakule olukorras, kui teine proovib olla mõistlik (kes siis kaotab). Tasakaalus, ehk viigis ollakse siis, kui mõlemad ründavad või mõlemad käituvad mõistlikult ja koostöövalmilt.
Tallinna poliitikasse ülekantuna tähendaks see sisuliselt võimul oleva Keskerakonna ja opositsioonis olevate parteide vahelise tasakaalu kirjeldamist. Kui opositsioon ründab pahatahtlikult pidevalt linnavõimu (nagu see praegu on tavaks) ja linnavõim on sunnitud enda kaitseks vasturünnakul olema, siis ollakse nn. viigis või kesksesse tasakaalu lukustunud. Nendest rünnakutest ei võida midagi opositsioon ega ka linnavalitsus. mõlemad kulutavad väärtuslikku energiat tühja, kuid valijaid oluliselt ei võideta ega kaotata.
Kui üks osapooltest hakkaks Tallinna võimu juures "mõistlikuks", näiteks linnavalitsus lõpetaks opositsiooni "vastulöömise" pahatahtlike rünnakute eest ja tegeleks täie energiaga ainult linna sisuliste asjadega, siis võiks opositsiooni põhjendamata ja populistlik kriitika jätta üldsusele mulje Tallinna linnavalitsuse suutmatusest. Kriitika ju on, kuid vastuseid ja väidete ümberlükkamisi ei kusagil.
Mida rohkem Tallinna linnavalitsust rünnatakse, seda hädavajalikum on Tallinna TV
Seega ei saa Tallinna linnavalitsus mõistlikuks hakata seni, kuni opositsioon ründab linnajuhtimist sisutühja, kuid kerge populaarsuse saamisele suunatud kriitikaga. Otse vastupidi, linnaelanikele objektiivse informatsiooni edastamiseks on linnavalitsus lausa kohustatud võimalikult põhjalikult kriitikale vastama ja objektiivseid asjaolusid esitama. Mida tugevam on põhjendamatu ja halvustav kriitika, seda tugevamalt on linnavalitsus kohustatud reageerima.
Eks põhjendamatu ja ülemäärane kriitika Tallinna linnavalitsuse pihta lõi ka vundamendi edukaks kujunenud Tallinna TV sünniks. Kui Tallinna tulemusliku linnajuhtimise peale kadedust tundvate jõudude hulk ja vastutegevus läheb sedavõrd suureks, et Tallinna linnavalitsus linnajuhtimise kõrvalt enam kuidagi objektiivse informatsiooniga rahvani ei pääse, siis on oma meediakanalid möödapääsmatu lahendus. Sada tuhat vaatajat Tallinna Televisioonis on jõud, millest opositsioon ei pääse ei üle ega ümber. Sellepärast ka hüsteerilised nõudmised opositsiooni poolelt Tallinna Televisiooni sulgemiseks.
Mänguteooria seisukohalt tuleks analüüsida ka olukorda, kus kõigepealt tõmbub Tallinna võimu kriitikasõjast tagasi opositsioon, s.t. et jätkata võiks küll konstruktiivsete soovitustega, kuid lihtsalt kerge populaarsuse võitmiseks välja mõeldud pahatahtlik kriitika ja aktiivsete linnakodanike mõnitamine tuleks ära jätta. See on ju ennekuulmatu, et parteid, kes juba kolmandat korda on võtnud linnas valimistel absoluutse häälteenamuse ja pälvinud linnarahva suure toetuse, käsitleb mainstream – meedia, kui mingit kolmandajärgulist nurgatagust seltskonda.
Opositsioonil puuduvad mõistlikuks hakkamisega seonduvad riskid
Olukord, kus opositsioon asuks linnas esimesena mõistlikule ja linna arendavale koostööle, võiks töötada küll. Sellise arengu juures saab ka linnavalitsus keskenduda suuremal määral sisulise töö tegemisele ja ei pea tõrjuma opositsiooni pahatahtlikke rünnakuid. Tulemuseks on muuhulgas ka konstruktiivne koostöö opositsiooni võimalike ideede ja arenguettepanekute arutamisel. Olukord, kus opositsioon muutuks mõistlikuks, kuid linnavalitsus tegeleks preventiivsete rünnakutega opositsiooni võimaliku kriitika vastu, ei ole reaalne. Seega puuduvad opositsioonil mõistlikuks hakkamisega kaasnevad riskid.
Võti on seega täiel määral opositsiooni käes. Kui Tallinna Linnavolikogus opositsioonis olevad erakonnad lõpetaksid pealinnas odava populismi ja oleksid valmis sisuliselt Tallinna huvide eest mõtlema hakkama, siis võiks sellest olla Tallinna edasiminekule hoopis tuge. Vähemalt jääks ära tänane pidev kuni isikute solvamiseni ja ebaviisakusteni minev vastandumine.
Senikaua, kuni aga opositsioon jätkab pahatahtliku kriitika esitamisega ja seeläbi pealinna juhtimise otsest takistamist, ei saa ka Tallinna linnavalitsus ennast selles mõttes tagasi tõmmata, et jätaks põhjendamatule kriitikale reageerimata ja vastuseid andmata.
Tallinna linnavalitsuse loobumist opositsioon ainult ootabki
Loomulikult ootaks opositsioon pikisilmi olukorda, kus opositsioon pommitaks Tallinna linnavalitsust aina suurema hulga populistlike küsimustega ja Tallinna linnavalitsus lõpetaks neile sisulisele tööle kontsentreerumise eesmärgil vastamise. Siis oleks mänguteooria kohaselt ju suur võit saadud ja tõenäoliselt ka teatud hulk valijate hääli üle meelitatud. Opositsioon on tugev, kuid võta näpust, linnavalitsus on kapseldunud ja lõpetanud aruandmise!
Tallinna võimuvõitluse ümber toimuvat jälgides tuleb tõdeda, et opositsioon on ka püüdnud ja püüab pidevalt linnavalitsuse kirjeldatud viisil nurkasurutuse seisu saavutada. Selleks soovib ta olla oma küsimustega küll terav, küll solvav, küll laimav ning ka lihtsalt suure järelpärimiste kogusega linnavalitsust lämmatav. Miks muidu on isegi interneti vahendusel hakatud küsimustele lisa otsima.
Ühesõnaga, opositsioon poeb või nahast välja selleks, et linnavalitsus ometigi loobuks, kasvõi osaliselt, küsimustele vastamast või muutuksid vastused sedavõrd pinnapealseteks, et neid enam vastusteks pidada ei saa.
Tänane olukord on muidugi selline, et Keskerakond on suutnud Tallinnas palju head teha ka vaatamata opositsiooni tugevale vastutööle. Jääb vaid mõelda, et mis kõik oleks Tallinnas veel tehtud ja välja arendatud, kui ei peaks vastanduma pahatahtlikule küsimustevoole ning ennast pidevalt populismi taotleva opositsiooni eneseupitamise foonil kaitsma.
Kokkuvõtvalt on oluline rõhutada, et Tallinna võimu ümber toimuv vastandumine on kirjeldatav strateegilist positsioneerimist lahti mõtestava matemaatilise loogikaga. Oluline on ka mõista, et mida lähemal on valimised, seda selgepiirilisemalt Tallinna Linnavolikogus toimuv mudeliga määratletav on. Ja veel, olles juba kord mänguteooria mudeli järgi toimima hakanud, on volikogust konstruktiivset koostöökogu ja opositsiooni mõistlikkust raske loota. Kahjuks!
