Liina Hirv: Massiülikoolidele on lisandumas uus tõug - mammutgümnaasiumid
Saates "Foorum" ütles Jaak Aaviksoo, et keskmiselt on Eestis 12 õpilast ühe õpetaja kohta ning küsis retooriliselt "Kas seda on siis palju?". Olen haridus- ja teadusministriga nõus - kui igas klassis õpiks 12 õpilast ning seda numbrit suurendataks tema pakutud 10% võrra ei juhtuks midagi. Isegi 20% võrra õpilaste arvu suurendamine on veel talutav.
Ent probleem ei seisne õpilaste jaoks siiski selles, et klassikomplekti suurus tõuseks 15 õpilaseni, vaid selles, et juba praegu on mõnes klassis õppureid 30 ja rohkem. Suurendades kümnendiku jagu sellist klassikomplekti, oleks see number juba 38 ning viiendiku puhul juba 41, mida on kindlasti liiga palju.
Ei saa ka väita, et tegemist on äärmuslike olukordadega, sest selliseid klasse leiab nii Tallinna seest kui äärelinnadest ja nii mõnegi teise linna haridusmekast.
Mammutgümnaasiumi moodustamine ning hiigelklasside lubamine paneb meid aga lõpuks olukorra ette, mida kritiseeris hiljuti president Toomas Hendrik Ilves kõrgkoolide puhul: "Massiauditooriumides ja –kursustel ei jõua õppejõud kõigi nimesidki selgeks õppida, rääkimata siis käekirjast ja mõttemaailmast."
Individuaalne lähenemine?!
Näib, et oleme üldhariduskoolides jõudnud ülikoolides esineva probleemini. Ühe pedagoogi kohta on klassiruumis (või auditooriumis) liiga palju õppureid ja nii on individuaalne lähenemine ning tagasiside andmine lihtsalt võimatu. Õpetaja töökoormus on selleks liialt suur.
See välistab ka võimaluse teostada presidendi emakeelepäeva kõnes välja pakutud ideed suurendada kirjalike tööde osakaalu – kui tehakse tööd, on vaja seda ka kontrollida ja anda õpilasele tagasisidet. Kust võetaks selleks aeg? Kolmele paralleelile eesti keele tunde andev õpetaja saaks lihtsa arvutuse järgi umbes 150 kirjalikku tööd, mida kontrollida. Arvestades, et iga töö parandamiseks kulub umbes pool tundi, saame aru, kust tulevad õpetajate ületunnid.
Samuti takistab liiga suur õpilaste arv klassis arutelu pidamist. Kui mõttelagedus ja hämamine on nii õpilaste kui ka tudengite probleem, siis järelikult puuduvad neil omad mõtted ja arusaamad, mis saavad tekkida vaid läbi dialoogi, kus esitatud argumendile saadakse vastuargument, mis eelduste kohaselt viib järgmise argumendini. 34 õpilasega klassiruumis jääks pooled vaikselt kõrvalvaatajaiks, kehvemal juhul isegi mitte kuulajaiks.
Kui ei sünni arutelu, ei sünni ka mõttekäiku, mida võiks paberile panna, nagu meie president teha soovitab. Ja sama on ka arenguga. Paraku ei suuda õpetaja olukorras, kus klassiruumis on liiga palju lapsi, arenguks nii vajalikku individuaalset tagasisidet anda.
(Autor on MTÜ Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse aseesimees.)
