President Ilvese aastapäevakõne anatoomia: vara alustatud ja Betti Alveriga lõpetatud
President Toomas Hendrik Ilves alustas 24. veebruaril Vanemuise laval ette kantud kõne ettevalmistamist juba pärast 2011. aasta jõule, mis Kadrioru siseelu tundvate inimeste sõnul tähendab tavapärasest varasemat ettevalmistuse algust.
Tänavuse kõne, mis nii mitmelgi kõrgel riigiametnikul oma sügavusega silma märjaks või vastupidi, meele hapuks tegi, sünnilugu on tavapärane president Ilvese ettekanne - esmalt kirjutab ta ise põhiversiooni ja annab siis oma nõunikele lugemiseks, arvustamiseks, parandamiseks, täpsustamiseks. Nii tänavu kui eelnevatel aastatel küsib president enne kõne kirjutamist, kirjutamise ajal ja isegi veel pärast endapoolse punkti panemist hulgaliselt statistikat ja fakte.
"Seega ei tasu arvata, et faktid, mida president rõhutas, olid kontrollimata või juhuslikud," kinnitas Delfile Kadriorgu tundev inimene.
President alustas tänavuse kõne kirjutamist eelmistest aastatest natuke varem, sest aeg ja inspiratsioon klappisid kõige paremini. Pikk kõne sündis nii Kadrioru töökabinetis, Ärma talu raamatukogutoas kui ka ametiauto tagaistmel. Kõneks vajalikku infot ja meeleolu ammutas riigipea kümnetest mõttevahetustest Eesti inimestega, aga ka ajakirjandusest. Jaanuaris korraldas president oma nõunikega ka tavapärase ajurünnaku.
Ilvese Tartu-kõnest on enim ajakirjanduses õhku jäänud kaks detaili - riigile kuuluva ettevõtte Eesti Energia süüdistamine kallis liitumistasus ning et riik kaob riigist ära, kaugeneb inimestest, maakondadest ja koondub kahte kuni nelja keskusesse.
“See, kuidas Paide näide herilasetorkena paljusid ärritas, kinnitab, et Ilvese kõne läks inimestele korda ja puudutas neid,” ütles Kadrioruga seotud ametnik. “Paide ongi ju näide, kuidas riik jätab maakondadesse teeninduspunktid ja kompetentsi viib inimestest kaugele," selgitatid Ilvese tähelepanekuid.
Nõunikel, ja siia ringi kuuluvad veel paar presidendi kantselei inimest, algas toimetamise maraton kas 20. või 21. veebruaril, kui Ilves oli enda tööle punkti pannud. Teksti tihendati, et see mahuks 25-30 minuti sisse ning kärped olid väidetavalt muljetavaldavad.
“Ilvese tekstist võinuks vabalt teha kaks tugevat kõnet, aga presidendi enda soov oli, et fookus oleks paigas: Eesti maailmas, Eesti Eestis ja meie Eestis,” räägib toimetamise tööga kursis olnud inimene.
"See on presidendi kõne. Võimalik, et eelmisel presidendil sündisid kõned teisiti, aga Ilves kirjutab oma olulisemad kõned otsast lõpuni ise," lausus Delfile inimene, kes teab kõnede sünnilugusid.
Selle aasta kõne lõplik versioon valmis Tartus ja Tartus prinditi see ka välja. Presidendile, kes pidas oluliseks rääkida, kuidas Eesti poliitiline sõnaruum on risustunud tigedusest ja kurjusest ning ühiskond üle võtmas anonüümsete kommentaariumite õelust ja lahmimist, meenusid veel 24. veebruari hommikul read Betti Alveri luuletusest: „Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem.“ Need lisati kõnesse viimasel hetkel.
Printerist sõitis kõne lõplik tekst välja 24. veebruari päeval, kl 15.28 saadeti see embargoga ajakirjandusele ja mõned minutid pärast kella 18 alustas president Vanemuise laval: “Kallid kaasmaalased…”
