Esimene raamat on ood hapusaiale. Haputainategu pole mingi kiirkokkamine. Ka on selleks vaja tunnetada jahu kleepuvusastet, õhuniiskust, temperatuuri jms. Appi peaksid tulema head bakterid ja kui miski siin viltu läheb ja valed elukad asja üle võtavad, ei saa saiast saia.

Uus raamat haputaina valmistamisest on valminud Eva ja Raido sulest keskkonnast, kus munadel pole templeid ega mahedal pole märki – täpselt nii nad ise oma elu kirjeldavadki. Kas see pole mitte seesama tunne, kui Kihnu Virve kunagi Oma Maitsele pajatas, et head musta leiba saad ainult vanadest leivaastjatest, kus kohalikud bakterid maitsele suures osas kaasa aitavad, ja linna steriilses köögis on sedasama maitset raske tainasse püüda. Raamatu sissejuhatuses saab kohe selgeks, et autorite mõtteviis toetab tööstusrevolutsioonieelset aega – veel annab sealt ja üldse leivategemise ajaloost pigem rohkem kui vähem üle võtta!

Teine raamat on ood maailma kõige elegantsemale joogile - šampanjale. Kes kordki Champagne’i maakonnas saanud ringi jalutada, ei unusta seda kanti iial. Kristel kirjutabki kohe raamatu alguses, kuidas seal on igati tavaline, et leiate tänavanurgalt kiirtoidukoha, kus pakutakse austreid ja šampanjat. Toidukultuurid on erinevad, seda kindlasti, see raamat viib meid aga meeltes otsejoones just prantslaste sügavalt hooliva suhtumiseni toitu ja jooki. Prantsuse kööki on peetud sajandeid kulinaarse maailma tipuks, ja mitte asjata. Selle siidist ja sulnist põhitelge on koreda Eesti köögi vahele aeg-ajalt tõeliselt taevalik nautida. Mis elu see oleks ilma brüleekreemita! – see on lihtsalt üks näide. Šampanja tõstab Kristel minu rõõmuks ka toidumenüüs joviaalselt kõrgele, öeldes: „Ei ole olemas gastronoomilisemat veini planeedil Maa kui šampanja!“

haputainas

Oma Maitse soovitab: jaanuaris loeme toiduraamatuid! Haputaina suurimad saladused ja rõõm sõõmust šampanjast (2)