2068 nälgivat inimest
Ka ei pidanud anonüümseks jääda soovinud vang õigeks, et vangid, kes endiselt on riigi kodanikud, ei saa näha uut vangistusseadust, vaatamata palvetele.
/…/ Vangide hinnangul on suureks probleemiks vangivalvurite madalad palgad, mis mitte ainult ei soodusta mobiiltelefonide, narkootikumide ja relvade smugeldamist valvurite poolt vanglasse, vaid põhjustab ka valvuritepoolset “vene mentaliteeti” ja vägivaldset kohtlemist”.
Väga lihtsad palved, mis peaksid olema tagatud elementaarselt kõikidele kodanikele, hoolimata nende hetkestaatusest — vesi, hügieenitarbed ning võimalus näha seaduseelnõud, mis sind ennast otseselt puudutab.
Enda elementaarsete õiguste kaitseks vangid võitlevadki. Vahend: näljastreik on äärmuslik vahend isegi vangi jaoks. Hädakarje, kui soovite, mida ei võeta ette meelelahutuseks.
Teame, või vähemalt peaksime kõik teadma, et vanglakaristus ei paranda inimest, pigem soodustab aastaks-paariks kinnimõistmine pisivargast tõeliseks retsiks muutumist. Kui me tahame karistada, on ropp vangla hea koht. Kui me tahame ühiskonda muuta.
On muidugi kontingent, keda ei paranda mingi parandusmeetodiga. Kohtunik peab olema instants, kes ütleb, missugune on inimene, keda ei ole võimalik muuta, ja mina tema ametit ei kadesta.
20-aataselt eluaegse karistuse saanud Romeo Kalda tunnistas intervjuus Postimehele, 1. detsembrist jõustuv uus vangistusseadustik tõmbab tema elule täielikult kriipsu peale, sest kõik sidemed vabadusega katkevad.
“Nüüd võin endale kõike lubada,” ütles Kalda. Tõenäoliselt ei tahaks vangladirektsioon seda, mida lootuse kaotanud eluaegne vang võib kavatseda. Misiganes laadi provokatsioon see siis ka ei oleks.
Soomes on vangide arv alates teisest maailmasõjast pidevalt vähenenud ning on nüüd väiksem kui Eestis. Aga võrrelge meie elanike arvu Soomega ja siis mõtelge edasi.
Järeldus saab olla ainult üks — kinnimõistmine ei päästa kedagi, vaid kultiveerib kuritegevust edasi. OK, nad on teinud halba ja suur osa ka vägivallatsenud jne ning peavad saama oma karistuse.
Aga karistus pole lahendus, lahendus on mujal. Mingisugustki efektiivsust pikajalises perspektiivis kuritegevuse vähendamisel saavad olla rehabiliteerimisprogrammid, mis kurjategijat suunavad, kontrollivad ja õpetavad. Nagu last või puudega inimest, kes peab uuesti elama õppima. On küll tunduvalt keerulisem kui kinnipanek, aga efektiivsem.
Tulgem ükskord välja keskajast, ja sõrmeraiumise ning põleta-maha-karjumise asemel mõelgem natuke laiemalt. See on lõppeks meile endale kasulik, kui vanglast vabanevad kurjategijad ei lähe otseteed järgmist kuritegu sooritama.
