Kaja meenutused Uspallata haiglast
Tuleb tunnistada, et sel hetkel tegi see mulle pigem nalja või isegi pahandas. ALLA??? Nalja teete? Täna tuleb hoopis Nido de Condoresse minna!!! Lisaks mingid tobedad küsimused: kas mul on valus hingata? Kas ma tunnen oma sõrme- ja varbaotsi? Kas mul on külm?
Kui mind oli telgist võrdlemisi jõhkralt valja veeretatud, sai mul süda lõplikult täis ja otsustasin selle nalja peale püsti tõusta ja minema kõndida.
Ja tundsin, et ei jaksa. Lihtsalt ei jaksa.
Ja siis hakkas hirm. Nii hirm, et tundsin — kohe panen pildi tasku ja lihtsalt ei taha teada, mis siin minuga edasi saab.
Hirmu tundmiseks polnud küll palju aega, sest kanderaamiga tassiti mind helikopteri maandumispaiga lähistele arstide telki. Mõõdeti veel ühte ja teist näitajat, süstiti midagi — ja juba tuligi helikopter.
Leivo toppis minu elutähtsad asjad — dokumendid, kontaktläätsed, raha ja muud — mulle jopitaskusse. Nüüd pidin ise hakkama saama, sest helikopterisse saatjat kaasa ei võeta.
Kuna endiselt oli olemas see minestamise-ärakukkumise tunne ja uksi olles ei tahtnud ma minestamist lubada, kinnitasin ennast selle vältimiseks konkreetsete maapealsete asjade külge. Nii, kollane helikopter. Nii, turvavöö metallklamber. Piloodi kiiver veregrupiga A II pos: kui vaja, võiksin piloodile oma verd anda. See mõte on naljaka selgusega meeles.
Vahepeal teeb helikopter vahepeatuse, peale võetakse veel kaks minusugust reisijat. Neil domineerib vist küll lennuhirm haiguse üle, sest kui Horcones maandume, on nad kopterist kibekiiresti kadunud.
Mind aitab uks rangeri abidest, kes oskab inglise keelt umbes sama palju kui mina hispaaniat (loe: peaaegu üldse mitte). Kahe keele peale saame siiski kenasti hakkama kuni sinnamaani, kus ta küsib: kas ma tahan, et tellitaks ambulants või tuleks vastu minu teenusepakkuja Rudy Parra auto. Ma ei ole hetkel otsustamisvõime kõrgvormis ja vastan, et tehku ta nagu paremaks peab (see on pealegi vähestest fraasidest, mida ma hispaania keeles oskan). Pean probleemi enda jaoks lahendatuks, läheb hulk aega — ja siis on mees murelikult tagasi: mõlemal variandil on häid ja halbu külgi, millest ta võivat mulle lähemalt rääkida. Ma ei taha neist midagi kuulda (aru ei saaks ilmselt niikuinii) ja ütlen tüdinult, et kutsugu ambulants.
Tuleb välja, et kõigepealt peab selle variandi puhul loksuma mingis rahvuspargi autos, mis on 4x4 ja ilma vedrudeta, et sellega ambulantsile vastu sõita. Olgu, sõidame. Vaevarohke see ju on, aga elame üle. Jõuan tee peal sohvriga isegi diskuteerida selle üle, kui ilus on Argentina ja kus asub Eesti.
Ambulantsi lähenemisest annab märku see, et sohver pistab kaed ja pea äkki aknast välja ja kukub kätega vehkima. Autod peavad kinni, mind pakitakse kiirabiautosse umber ja järgmised sadakond kilomeetrit mööduvad täielikus mugavuses, konditsioneeritud autos ja lisahapnikku hingates. Haiglasse jõudes on mul jälle nii petlikult hea, et pärast sisseregistreerimisprotseduure veenan mind vastu võtnud meditsiinipersonali, et pean minema internetipunkti lähedastele kirju saatma.
Internetipunkt on õnneks kohe ümber nurga. Õnneks sellepärast, et tagasiteel kaob ilmselt korraga nii lisahapniku kui saadud süstide mõju. Vangun aiapostist aiapostini nagu surev Kameeliadaam, hing kinni ja rinnus põletav valu. Kuidagimoodi jõuan siiski haiglasse.
Ja saan sõimata, sest arst on kohale jõudnud. Kahjuks jagavad minu keretäit ka need, kes mind vastutulelikult jalutama lubasid.
Esimese öö veedan poolistuli asendis ja lisahapnikuga. Järgmisel hommikul toob üks vastutulelik medvend — pea kogu haiglapersonal on mehed — mulle ootamatult hispaaniakeelse Uue Testamendi. Minu imelise pääsemise tähistamiseks, seletab ta. Ja näitab: loe, loe!
Üks elujuhiseid, mille olen oma elutargalt lapsehoidjalt ellu kaasa saanud, ütleb, et võõrasse kotta oma kommetega ei minda. Nii võtangi tanulikult raamatu (“Muchisimas gracias!”) ja üritan lugeda. Kuna mingi käegakatsutav eesmärk peab sellel vaevalisel ponnistusel olema, otsustan leida testamendist koha, mida kujutab palati seinal rippuv fotokoopia Kristuse-teemalisest maalist. Mis minu piiratud Piibli-tundmist mööda kujutab Jeesust Getsemoni aias, sest suure kivi kõrval ta igatahes palvetab.
Tuleb tunnistada, et on paris võimas eksistentsiaalne kogemus lebada ihuüksi kuskil Argentina haiglas Aconcagua ja Mendoza vahel, ning lugeda hispaaniakeelset Uut Testamenti. Enne igatahes jõuab öö, kui otsitava kirjakoha kätte leian, ja järgmisel päeval halastab arst minu kummalist lektüüri märgates minu peale ja toob mulle hispaaniakeelse ajalehe.
Mind uuritakse igakülgselt läbi. Vesi kopsus, on kõlanud juba algne diagnoos mäel. Nüüd täieneb see ajamäärusega — see on kestnud juba neli päeva — ja ehtsa Argentina komplimendiga: mul olevat tervis nagu muulal, et sellise kopsuga veel kaks korda viie tuhande peal käisin. Minu õnn ja õnnetus on ilmselt olnud see, et kannatada on saanud ainult üks kops ja terve varal on mul olnud võimalus edasi tegutseda.
Haiglas olen kokku neli paeva. Minu palatikaslane on kohalik pereema, kes on jalgrattaga kukkudes suure jalahaava saanud ja see ei taha kuidagi paraneda. Paistab, et tal on umbes viis last ja üldse on ta oma suguvõsas populaarne tegelane, sest pidevalt istub tal mõni tädike voodi kõrval ja arutatakse suguharu asju. Kõrvalt kostub see nagu Ladina-Ameerika seriaali ümberjutustus, ainult tegevus pole nii haarav ja värvikas kui filmis. Pruugib mul ennast oma voodis ainult liigutada, kui kogu see külastajaskond tormab abivalmilt mulle veeklaasi ulatama, patja kohendama või küpsist pakkuma. Kolmandal päeval on see mind juba nii õelaks muutnud, et tunnen — veel natuke ja hakkan vihkama kõiki neid toredaid abivalmis inimesi, seda haiglat, hapnikuaparaati, hispaaniakeelset Uut Testamenti ja kõike, kõike, kõike ümberolevat.
Õnneks helistab just siis Mendozasse jõudnud Leivo. Sellest peale käin arstil nii kaua sabas, kuni ta väsib ja mu järgmisel päeval haiglast valja kirjutab.
