Koroonaaegses Põhja-Koreas on turud suletud ja transport seisab, lund ja udu peetakse ohtlikuks
(1)
Seni laialdast eraettevõtlust sallinud Põhja-Korea režiim valmistub järjekordseks kannapöördeks ja on hakanud kruvisid taas kinni keerama.
Jaanuaris peab Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei (KTP) kaheksandat kongressi. Eelmine leidis aset 2016. aasta kevadel pärast 36-aastast vaheaega, mistõttu võis sündmust tookord nimetada harukordseks. Kim Jong-un on partei rolli ning prestiiži ligi kümne võimuaasta jooksul teadlikult taastanud ja otsustas korraldada parteikongressi iga viie aasta tagant.
Alustuseks mõni sõna Põhja-Korea keeruka valitsemismudeli selgituseks. Ametlikult on riigi kõrgeim võimuorgan (teoorias rahva poolt valitud) Kõrgeim Rahvaassamblee, kus Korea Töölispartei on suurim poliitiline jõud. Parlamenti kuuluvad veel Sotsiaaldemokraatlik Partei, šamanistidest 1940.-tel välja kasvanud Tšondoistlik Partei ja väliskorealasi esindav Chongryon. Kaks kohta reserveeritakse sõltumatutele saadikutele. Parlamendikohtade arvuline jaotus parteide vahel on fikseeritud.
Reaalsuses peavad valijad heaks kiitma KTP poolt esitatud kandidaad, kuna valimistel annab ametlikult poolthääle 99,99% valijatest. Kõik väikeparteid toetavad KTP mistahes otsuseid ja deklareerivad igakülgset ning igavest toetust võimupartei valitud arengusuundadele. Seetõttu ongi Põhja-Korea riigivalitsemise mõttes olulised pigem Töölisparteis, kui parlamendis toimuvad otsused ja tegevused. Kuigi parteikongressil käiakse ainult kätt tõstmas, kuulutatakse just seal välja lähiaastate arengusuunad ning vaatlejad saavad haruldasi juhtniite režiimi sise- ja välispoliitika kohta. Oskus ridade vahelt lugeda ning mõningane Põhja-Korea retoorika varasem tundmine on rangelt soovitatav. Parteikongressi otsused kiidab hiljem heaks rahvaassamblee.
Peafookus majandusel?
Põhja-Korea pole seni ühestki nakatumisjuhtumist teatanud, kuid riigi majandus on sarnaselt ülejäänud maailmale koroonaviirusest mõjutatud. Seda nii, nagu pole seni suutnud ükski riigile määratud ning üha karmistuvast sanktsioonidest. Covid-19 on praktikas tõestanud, milline võiks olla piirangute mõju, kui olulised osapooled (peamiselt Hiina, aga ka Venemaa ja teised riigid) neisse täie tõsidusega suhtuks. 2020. aastal saadeti ÜRO märgukirjad sanktsioonide rikkumise eest üle 40 riigile, sealhulgas isegi Lõuna-Koreale. Maailma üht suletumat ning vaesemat riiki on koroonaviirus surumas sellisel määral, mis ei jäta kongressi fookusteemas mingit kahtlust – selleks on majandus.
2011. aasta viimastel päevadel trooni pärinud Kim Jong-un on esimeste veriste võimukindlustamise aastate jooksul suhteliselt julgelt katsetanud absoluutsesse stagnatsiooni vajunud majanduselu elavdamist. Kuni 2018. aastani hinnati Põhja-Korea aastaseks majanduskasvuks keskmiselt 1%-4,5% aastas. Vahemik võib tunduda arusaamatult ebatäpne, kuid kuna riik 1960. aastatest sellekohast statistikat ei avada, põhineb majandusanalüütika vaid hinnangutel või kokkulepitud metoodikatel.
Kimi režiim on lubanud erinevatel sektoritel ametliku plaanimajandusliku ning riigikontrollile alluva teooria kõrval arendada omalaadset turumajanduslikkuparalleelmudelit. Täielikult riigi kontrollile alluvad vaid “rasked” sektorid nagu energiatootmine, sõjatööstus ja maavarade kaevandamine (ka siin on erandeid). Kerge- ja toidutööstuses, kalanduses ning põllumajanduses tegutsevad sisuliselt eraettevõtted.
Nii paradoksaalne kui olukord ei tundu, on repressiivrežiimi toetusbaas tänu kiiret rikastumist lubanud mudelitele pigem kasvanud. Tekkinud on nn rahajumalate (korea keeles “donžu”) klass, kelle huvides on režiimi stabiilne käekäik. Taolisi lokaalseid avanemisi on Põhja-Korea majanduselu korraldamises varem proovitud 2002. ja 2009. aastal, kuid poliitilised riskid ning hirmud sundisid võime kiiresti idanema hakanud seemneid uuesti lämmatama. Viimase aasta jooksul tehtud sammud kinnitavad, et nii on juhtumas ka seekord.
Tappev pandeemiaennetus
Covid19 ennetustöös kohati paranoiasse kalduvad meetmed ning nende siseriiklik kajastamine annavad tunnistust kitsikusest ning ohtudest, mida olukord režiimile kujutab. Näiteks soovitab Põhja-Korea meedia vältida lumesajus õues viibimist ning kui see on vältimatu, peetakse vajalikuks näomaski, kaitseprillide ning mütsi kandmist. Lumesõda, kelgutamine ning lumememmede veeretamine on keelatud. Inimesi hoiatatakse udu, eriti Hiinast saabuva “kollase udu” eest.
Rohujuuretasandil tunnetab põhjakorealane süvenevat surutist peamiselt turgude sulgemise tõttu. Kuigi kodumaiseid toiduaineid (riis, mais, kartul) väidetavalt jagub, on puudus harjumuspärastest importkaupadest. Pole WC-paberit, kodukeemiat, sojaõli, puuvilju, maiustusi. Riideid müüakse haruharva. Seepi pole, kuna puudub tooraine. Seisab igasugune transport, ka ettevõtete oma, kuna Hiinast ei tule enam kütuseid. Teraviljatooted riknevad, kuna puudus on säilitusainetest.
Kauplemise katkemine on tekitamas olukorda, kus kaupu nagu oleks, aga pole raha nende soetamiseks. Ainuüksi ametlikult fikseeritud kaubavahetus Hiina ja Põhja-Korea vahel on 2020. aasta jooksul võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langenud 74%-78%! Viimastel kuudel on langusnumbrid kuni 99%. Olulise osakaaluga illegaalse kaubavahetuse korrastamine on olnud Kim Jong-uni eesmärk juba aastaid, kuid koroonaennetuse ja -paranoia tulemusel karistatakse piiriületajaid kuulirahega. Yalu ja Tumeni jõgede vastaskallastel on hukkunud on ka Hiina kodanikke ning riigid on pidanud nootide vahetamise abil pingeid leevendama.
Kodanikud tasuta lööktööle
Selged märgid päevapoliitika fokuseerumisest majandusele said alguse Kim Jong-uni kõnest 2019. aasta Töölispartei detsembripleenumil. Lisaks viisaastaku viimaseks aastaks ettenähtud prioriteetidele (tõsta tulemuslikkust tööstuses ning põllumajanduses) rääkis Kim reaalse olukorra teadvustamisest ning majaduselu tsentraliseerimise vajaduset. Veel koroonapaanikast puutumata ajal väljendatud mõttest võib välja lugeda, et majandusvabadustest liigset innustust saanud sektoreid on vaja ohjeldada.
Majanduselu korraldamisega seotud kõrgeimas ladvikus on toimunud erakordselt ohtralt personalivangerdusi. Ameti on kaotanud ka vaevalt aasta ametis olnud peaminister Kim Jae Ryong. Peaministri roll Põhja-Koreas on valdavalt tegelemine meie mõistes majandusministrile määratud ülesannetega. Sarnaselt tuli lugeda sõnumeid kogu välispoliitika eest vastutava kaadri kadumisest Hanois toiminud tippkohtumise järel, kus USA-lt ei kaubeldud välja ühtegi leevendust. Just selles peitub paljuski ka tänase kasina majandusolukorra põhjus.
Detsembripleenum tunnistas 2016. aastal väljakuulutatud viisaastakuplaani täitmise sisuliselt luhtunuks. Põhjusteks tuuakse üllatavalt karmid sanktsioonid ning loodusõnnetused. Sanktsioonid kui sõna on ilmunud esmakordselt Põhja-Korea propagandaplakatitele ning -loosungitele. 2020. aasta jooksul on televisioonis udustatud kõik viisaastakuplaanist kõnelevad loosungid.
Olukorra päästmiseks kuulutati oktoobris välja 80-päevane lööktööprogramm, mis on teatud sektorites üsna harjumuspärane meede plaanide täitmiseks. Programmis osalejate jaoks tähendab heroilise retoorika toel toimuv kampaania ülipikki tööpäevi ning töötamist tasuta kõigil nädalavahetustel kolme kuu jooksul. Koroonameetmete tõttu ei näe Põhja-Korea tänavapildis ja meedias harjumuspäraseid lennukaid reportaaže kongressiks valmistuvast riigist. Enamik õhtusest uudistemagasinist koosneb 80 päeva kampaania töötulemuste võidukatest raportitest.
Igale kurgimüüjale oma partorg
Põhja-Korea majanduselu jälgijaid üllatas avameelsus, millega režiim tutvustas novembris uut ettevõtlusseadust. Seaduse seletuskiri kõneleb ettevõtjate võimaluste laiendamisest, kuid põhiosa süveneb uuele töökorraldusele. Selle alusel peavad mistahes suuruses ettevõtted liituma mastaapsete riiklike ühisvormidega või allutama enda tegevuse muul moel Korea Töölispartei kontrollile. Sarnane meede on kasutusel ka Hiinas, kus suuremad ja keskmised ettevõtted on otseselt allutatud kommunistliku partei järelevalve alla, sageli lausa partei esindajale füüsilise töökoha loomise näol.
Novembris kehtestati üleöö valuutavahetuse ja kasutamise keeld, mis mõjutas Põhja-Koreas viibivaid väheseid välisdiplomaate ja abitöötajaid, aga ka põhjakorealasi. Dollari kurss kukkus 20%. Manipulatsiooni eesmärk on ebaselge, kuid võib kõneleda soovist tugevdada kohalikku raha vonni või vähendada üüratut lõhet palkade ja hindade vahel. Aasta lõpuks on dollari kurss taastumas, kuigi välisvaluuta kasutamine on endiselt keelatud ning selle vahetamine võimatu. Riigist tulev siseinfo on muutumas äärmiselt katkendlikuks, sest välismaalastest on riiki jäänud vaid üksikute saatkondade hooneid hooldavad inimesed. Lahkunud on kõikide abiorganisatsioonide töötajad. Seetõttu tuleb järgmistel kuudel Põhja-Koreast laekuvasse infosse suhtuda veel skeptilisemalt, kui oleme harjunud. Taolises füüsilises suletuses elas riik viimati 1990.-te aastate keskpaigas üks kuni kolm miljonit inimest tapnud näljahäda perioodil.
Mida siis kongressilt oodata?
Töölispartei 8. kongressi eel on Põhja-Korea majanduselu korralduses järgitud 2019. aasta detsembripleenumil sätestatut. Kim Jong-uni katsed personalipoliitika ja seadusandluse kaudu majandust stabiliseerida on andnud vähe tulemusi. Struktuurireforme oodata pole, teostamisel on pigem korduvalt kogetud U-pööre. Kongressil peetavates kõnedes ning lõppdokumentides tutvustatakse tõenäoliselt meetmeid, et saavutada keskaparaadi parema juhtimise abil kontroll ettevõtluskeskkonna üle. Režiimi taotlustele lisab kodupubliku silmis legitiimsust keerukas olukord võitluses koroonaviirusega, aga ka jätkuvate sanktsioonidega. Turgude ja ettevõtluse “puhastamine” repressioonide abil poleks Põhja-Korea ajaloos midagi uut, kuid Kim Jong-uni perioodil neid katsetatud pole. Kim Jong-ili võimuperioodist tuntud meetmed võiksid seni üsna sujuvalt arenenud ettevõtluse viia pikaajalisse stagnatsiooni.
Meenutagem, et Põhja-Korea režiim pole silpigi maininud USA presidendivalimiste teemadel. Tõenäoliselt ei tea põhjakorealased valimiste toimumisestki. Eetrivaikus on tingitud sellest, et Pyongyang ootab Joe Bideni Põhja-Korea poliitika selginemist. Seetõttu hakkab kongressil olema raske otsesõnu tabada välispoliitilisi sõnumeid, kuid kaitsepoliitikast kõnelevad etteasted väljendavad neid kindlasti. Partei 75. sünnipäeva paraadil näidatud uhke arsenal vajab katsetamist. Huvipakkuv on jälgida, kas kongress lõpetab ka ühepoolse vaikus kahe Korea jäätunud suhete kohta, mida Lõuna-Korea üha kummalisemaid järeleandmisi tehes sulatada proovib.
