Pisarais üle kivide ja kändude: Eestis nii vangivalvuri kui koristajana töötanud naine teostas Soomes esmapilgul võimatuna näiva unistuse
2011. aastal sattusime perega Soome elama. Meil polnud kindlat sissetulekut, oma inimesi, sugulasi ega sõpru. Hirm eesseisva ees tekitas stressi. Kuid unistus püsis mul endiselt meeles.
Tookord keelt oskamata ja seadusi tundmata ei tulnud võõras keskkonnas kõne allagi, et teeks selle unistuse teoks. Selleks oli vaja teadmisi ja muidugi kõige tähtsamat - raha. Minul polnud kummagit. Ei mingitki väljavaadet.
Siis aga õnn pöördus. Sain keelekursusele. Siis paari aasta pärast teisele keelekursusele. Sealt edasi sain justkui imeväel sisse Helsingis asuvasse ärikooli, mille lõpetasin valmis ja heaks kiidetud äriplaaniga.
Järgmisena viisid sammud mind panka, kus mu maailm eelnevate edusammude kiuste kolisedes kokku varises. Teller näitas lõuaga sadama suunas, andes nii mõista, kust väljuvad Eesti laevad. Just sinna suunda soovitas ta ka minul minna. Kahetimõistmist polnud. See pidi olema minu kauaaegse unistuse lõpp.
Möödus veel paar aastat, kui äkki helises mu telefon. Mind kutsuti laadapäevadele oma asju müüma. Muidugi läksin. Sellest päevast alates viis üks asi teiseni. Kõik läks üle kivide ja kändude, kuid liikus siiski õiges suunas.
Vahetult enne pandeemia algust leidsin laste toetuse abil ruumid, kuhu seadsin sisse eriliselt ja õdusalt sisustatud eesti toitu pakkuva kodurestorani. Siht oli selge, tulgu või maavärin.
Mõnes mõttes midagi sellist tuligi. Olen aga kõigest hoolimata jäänud püsima. Teine laine on muidugi kõvasti äri mõjutanud, aga alla ka ei anna. Mitte pärast kõike seda, mida olen läbi käinud oma unistuse teostamise nimel. Meie inimesed siin Soomes vajavad meid ja meie neid. Pisarais üle kivide ja kändude olen jõudnud selle kohani, kus näen peaaegu puude latvu. Südamlikud tänud kõigile, kellega olen kokku puutunud oma unistuse teostamise teel.
Ootame positiivseid ja inspireerivaid lugusid ning vihjeid, sest head lood on jagamiseks. Kirjuta meile jagamehead@delfi.ee!
Sa tead kedagi, kes on ehe näide inimlikust suurusest ja isetusest? Kedagi, kes kriisi kiuste või just tänu sellele on ägedale ideele elu sisse puhunud? Kedagi, kelle mõtted ja energia annavad kogukonnale uue hingamise? Kedagi, kes muutis enda elu tundmatuseni? Vahest oled sa ise just üks sellistest? Võibolla on sinu naabruskonna hingeks hoopis mõni loom?
