Kas kardate koroonaviirust?

„Ei,” vastab esimene naine roosas. „Absoluutselt (ei karda).”
Miks?
„Ei tea.”

„Ei, me ei karda, aga hoiame end,” vastab proua punases. Tema kaaslanna sõnul on praegu parem ohutuse pärast Vene piir kinni hoida.

„Mitte väga,” teatab kolmas naine mustas. „No covid on ju muudetud viirus. Kunstlikult. Lihtsalt sellist sisemist seisundit ei karda.”
Kas on mingi vandenõu?
„No arvatavasti. Kõik ei ole ju lihtsalt niisama. No haigus ta ju on. Loomulikult ei saa eitada, et seda ei ole. See olemas, aga võib-olla mitte nii hirmus, nagu see kõik oli, nagu seda esitatakse. Lõpeb siis, kui poliitikud otsustavad. Kui Habarovskis olid need sündmused, kõik inimesed olid koos, kõik ilma maskideta, kõik need demonstratsioonid, aga keegi ei haigestunud. Valgevene ka. Tehke järeldus.”

„Ei, ei karda. Mina koroonaviirust ei karda,” ütleb meesterahvas. „Ma ei saa öelda, et see oleks mingisugune ülemaailmne mäng, ma ei ole vandenõuteooriate pooldaja. See kõik on suureks puhutud, kõik oleks võinud olla lokaliseeritud palju asjatundlikumatel viisidel, kahtlemata.
Venemaast: „See, et Venemaal on palju kavalam mäng selle vaktsiiniga kui Euroopa Liidus, on selge. Seal on märksa rohkem suletud ja vähem tõepärast informatsiooni antakse avalikkusele. Sellepärast on Euroopa Liit Venemaa ees suletud, sest ei ole tõepärast informatsiooni sealt.”
Millal lõpeb?
„Minu prognoos on järgmisel kevadel. Praegu algab teine laine, mitte kuhugi ei kao. Ja lisaks sellele on see teine laine märksa tõsisem kui esimene laine. Lihtsalt inimesed on nii ära hirmutatud ja Euroopa riikide valitsused mõistavad, et kui tekitada selline hüsteeria, nagu oli kevadel, siis võib lihtsalt mässe oodata. Tegelikult on teine laine märksa tõsisem ja lõpeb, ma arvan pärast talvekülmi, selleks ajaks on ka vaktsiini kohta rohkem teada.”

Üks naine vastab küsimusele, miks ta koroonaviirust ei karda: „Sest see on gripp. Tavaline gripp ja poliitika. Rohkem mitte midagi. Sõda päästeti valla. Täidetakse taskud ja siis ilmselt kõik rahuneb.” Kõik lõpeb tema sõnul siis, kui enam midagi võtta ei ole.