Eesti rahvas nagu irisev vanamees

Kirjanik ja lavastaja Mati Unt heidab eesti rahvale ette kollektiivset seniilsust ja raugalikku suhtumist poliitikasse ning astub ühtlasi välja noorte ja uljate respublikaanide kaitseks.

“Ega ma hakka siin rääkima, et mõni on juba väga noorelt vana — ja vastupidi –, see on üldteada triviaalsus. Mõtlen muidugi vaimset raugastumist, mis moodi on läinud,” kirjutab lavastaja Eesti Päevalehes.

Tema sõnul irisevad Delfi vanurid siiamaani nn rublaafääri pärast. “Ometi oli see tõeline noorte meeste tegu, mis vääriks filmi, ja ma mõtlen seda tõsiselt. See film juba oleks midagi. Seal koonduksid ühte fookusesse kõik: ajalugu ja olevik ja inimesed suure muutuse hetkes. Ainult noored (loe: vaimselt vabad) inimesed saavad sellise asjaga hakkama.”

Unt ei saa enda kinnitusel lahti tundest, et kommentaarisaitidel kommenteerivad raugad. “Eks või ju lipsustatud ja noor american psycho peituda ka mõne seniilse kommentaari taga, aga ilmselt kirjutavad neid kommentaare stagneerunud, oma aega kinni jäänud ja seega lootusetud tüübid. Omamoodi on see loomulik, sest nad pole ju leidnud uues ühiskonnas endale kohta ja neil polegi muud väljundit. Kes ei pääse Kroonikasse, see pääseb kommentaariumi.”

Teda hämmastab kergelt meie rahva kollektiivne seniilsus ning raugalik suhtumine poliitikasse. “Arvan, et igasugust valitsust tuleb alati kritiseerida, mitte ainult sellepärast, et oleks olemas peksupoiss ja patuoinas, vaid lihtsalt selleks, et valitsus ei uinuks, et ta oleks alati valvel ja reageerimisvõimeline. Nüüd panen ma aga tähele, et noortest (nii ealiselt kui ka vaimselt noortest) koosnev valitsus on saanud raukade (nii ealiselt kui ka vaimselt raukade) maniakaalse sõimu ja kriitika objektiks. Ja just selle pärast, et nad on noored ja tegusad.”

Unti ei veena etteheide, et Res Publica koosneb ebaküpsetest poliitikutest. “Pagan võtaks, me ju teame, mida arvas Gombrowicz ebaküpsusest! Küpsus on ühtlasi surm. Manduda küpsusesse on kõigile avatud perspektiiv, nagu õunalgi — küpsusele järgneb mahapotsatamine või moosiks saamine.”

Undi väitel ei oska enneaegu või õigeaegselt raugastunud kodanikud muidugi ette tuua ühtki näidet, mida see valitsus või Res Publica oleks halvasti teinud. “Vaadeldagu andmeid, uuritagu tööpuudust, välissuhteid, ükskõik mida — pole ju midagi ette heita.

Ei leita midagi, siis haardutakse pisiasjadesse, märgib lavastaja. “Näiteks Lihula kujukese (mis minu arust ei väljendanud midagi muud kui raukade alaväärsuskompleksi) mahavõtmine oli valitsuse poolt mehetegu. Mis on siin gerontidel sonida “relvadega rahva vastu minemisest”. Muidugi oleks õige nüüd ka kurikuulus raudmees maha võtta, või siis tegu, mida soovitasin juba ammu: Tõnismäele moodustada omamoodi Stonehenge, kus ringis seisaksid “kommunist”, “nats”, mõned “kalevipojad”, mõni “kingissepp” (iseäranis see Kuressaare oma, Mikiveri näoga) ja mõned muud “meelised” ja “vjatškod”. Eks, kui pole “natsi”, ärgu olgu ka “kommut” — vähemalt üksi.”

Undi sõnul paistavad raugad nooremeelsele valitsusele eelistavat hoopis omasuguseid rauku, kes on “kogenud” — ehkki rohkem kui vaja. “Kuid üldse eelistatakse minevikku, justkui olevikku ja tulevikku polekski olemas. Muidugi, vanad raugad olid siis pumba juures, noored raugad aga ei teagi, mis minevikus tegelikult oli!”

Kivistunud ajud mulle ei meeldi, sõnab Unt. “Kui ruttu nad tänapäeva inimestel kivistuvad. Millest see tuleb? Kas ei suudeta vastu võtta liigset infomüra, millest ajud pehmenevad, või juuakse endise aja stiilis liiga palju?”