Palusime kommentaari levinud müüdile vastamiseks ka maaeluministeeriumist. Küsisime kas põllumeeste elu Nõukogude Liidus oli parem kui 2020. aasta Eestis?

Meile vastas ministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik Katre Kirt. Avaldame tema kommentaari, kuid oleme täiendanud seda erinevate toetavate andmetega.

Kõik põllumaad võrreldes kuldse nõukogude ajaga ei ole sööti kasvanud – praegu on kasutuses ligi 1 miljon hektarit põllumajanduslikku maad, millest umbes veerand on püsirohumaana kasutusel sööda tootmiseks. Traditsioonilised põllumajanduspiirkonnad on endiselt Lääne-Viru, Järva-, Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa.

Näiteks kui 1980. aastal toodeti 951,6 tuhat tonni teravilja ja saagikuseks 2,1 tonni hektarilt, siis 2019. aastal 1311,9 tuhat tonni hektarisaagikusega 4,5 tonni, mis tähendab, et toidutootja kasutab tema kasutuses olevat maad hästi ning meie muldade võimalik potentsiaal on paremini kasutatud.

Rohumaid väärindavad loomakasvatajad. Peale sügavat madalseisu 1990ndatel on üha enam laienemas lihaveise, lamba- ja kitsekasvatus. Piimakarjade üle saame olla uhked. Vaid Kanada ja Taani võivad öelda, et on esimeste hulgas maailmas piimatoodanguga lehma kohta - Eestis 9633 kg 2019. aastal võrdluses 3658 kg 1980. aastal. Viimane on sarnane praegusega meie suure idanaabri või Ukraina piimakarjades.

Teravilja kogusaak tonnides Eestis 1980 - 2019

Piimatoodang ühe lehma kohta 1980-2019

1980. aastateks oli Eesti NSVst saanud üks toiduainete ekspordipiirkondi, kust veeti Nõukogude Liitu rohkelt nii juustu ja võid kui ka liha ja vilja. Levinud olid nii sea- kui ka piimakarjakasvatus, eksperimenteeriti vähem levinud ja sootuks uute põllumajandusloomadega nagu küülikud ja nutriad. Taimekultuuridest olid rohkem levinud nisu ja rukis, vähem kaer, oder, raps jts. Eesti ala kolhoosid ja sovhoosid olid paremal järjel kui NSVLis keskmiselt.

Piimatoodang Eestis kokku alates aastast 1980 kuni 2019

Selline kirjeldus kehtib Eesti Vabariigi põllumajandustootmise kohta ka aastal 2020, kuid turg, omandivorm ja majandamispõhimõtted on oluliselt muutunud. Põllumajanduslik käekäik riigil NSVLi ajal võis olla parem, kuid hinnangu andmiseks tuleks vaadata inimest ja riiki tervikuna ning põllumajandust osana selles.

Põllumajanduse osatähtsus kogu majanduses loodavas lisandväärtuses ja koguhõives väheneb, mis on loomulik protsesse üldises teenusmajandusele üleminekus ja heaoluühiskonnas, kiirelt arenevad sektorid panustavad enam. Nii nagu igas valdkonnas on ka põllumajanduslikus ettevõtluses häid ja halbu aegu. Küll kiusab ilm, rakenduvad turul toimivad mehhanismid ning nõudluse ja pakkumise reeglid võivad mõjuda ebasoodsalt.

Samas paistab Eesti põllumajandustootja silma oma nutikuse, tugeva tahte, uuenduslikkuse ja ajaga kaasas käimisega – uued sordid, tugev aretustöö, investeeringud tehnikasse, mahetootmise areng, mitmekesine äritegevus.

Nõukogude ajal olid kõik kolhoosides ja sovhoosides töötavad inimesed karjakust juuksurini põllumajandustöötajad. Kokku tegutses 143 kolhoosi ja 159 sovhoosi. Ette antud varumishinnad viisid plaanimajanduse tingimustes aga tootmisressursside väheefektiivsele kasutamisele ning samuti kasutati tootmisvõimsusi ebapiisavalt.

Soodsalt mõjus Eesti põllumajandusele nõukogude kroonilise toiduainete puuduse taustal kujunenud majanduspoliitika: Balti maadesse suunati rohkem tootmisressursse, teades, et neid kasutatakse efektiivsemalt. Soodsatel tingimustel sai Eesti põllumajandus tehnikavahendeid ja tootmisbaasi rajamiseks ehitusmaterjale, samuti mineraalväetisi ning ostujõusööta jooksva tootmise vajadusteks. See võimaldas tõsta põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust.

Eesti Maaülikoolis kaitsti 2015. aastal magistritöö, mis näitab muutusi põllumajanduse toimimises vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist ning pärast seda. Tõusnud on põllumaa hind, keskmised saagid on suurenenud. Teisalt vastasid töös inimesed, et kolhoosides tundsid inimesed end kindlamini, sest palk tuli otse riigilt.

Täna kuulume Euroopa Liitu ja põllumajanduses juhindub ka Eesti ELi ühise põllumajanduspoliitika suundadest.

Kuigi otsetoetuste tase hektari kohta on 2020. aastal Euroopa Liidu üks madalamaid on siiski alates ELiga liitumisest suunatud toetusrahasid põllumajanduse ja maaelu arenguks umbes 4,04 miljardit eurot.

Faktikontroll: kuna Euroopas jagatakse põllumajandustoetuseid välja hektari pealt, siis on kujunenud olukord, kus 20 protsenti suurtootjatest saab endale umbes 80 protsenti liidu toetusest. Eesti põllumeeste ettevõtted on Euroopa mastaabis väikesed.

Üha enam arvestatakse maakasutuses keskkonna- ja kliimaeesmärkidega, ehkki toidutootmine ning toidujulgeoleku tagamine on endiselt põllumajanduse peamine ülesanne. Seepärast on oluline ka sellise põllumajandusmaa, mida parasjagu ei kasutata, avatuna hoidmine, et vajadusel saaks selle põllumajanduslikult kasutusse võtta.

Suure metsa osakaaluga riigis pakuvad põllumajandusmaastikud elupaiku ja kasvukohta liikidele, mis mujal hakkama ei saa. Põllumajandustootmisest sõltub keskkonnahoius väga palju, seepärast võimaldab EL ühine põllumajanduspoliitika rakendada erinevaid toetusskeeme, mis maakasutust keskkonnahoidlikumaks suunavad.

Igal ajal omad reeglid, mis toob kaasa lõputu jada erinevaid argumente olukorra heaks või halvaks hindmaisel. Aega siiski tagasi ei keeraks.


Otsus: propagandaposter on eksitav.