"Minu ema oli inimene, kes elas pigem teistele – seadis alati inimesed enda ümber esikohale, muretses ja hoolitses eelkõige teiste eest," rääkis Marit Karjus Õhtulehele, kes loo eile avalikustas.  "Umbes kuu enne ootamatut surma, siis kui oli lahkunud tema pikalt hooldamist vajanud ema, ütles ema, et nüüd on aeg hakata lõpuks iseendale elama. Seda võimalust ta ei saanudki."

Kogu lugu algas pihta mullu 18. veebruaril, kui Virve Karjus pöördus ikteruse, iivelduse ja kõhuvaluga Rakvere haiglasse. Sapipõiest leitud kivid olid küll juba varasematest uuringutest teada, kuid päev hiljem saadeti Karjus PERH-i sapijuhakivi kahtlusega sapiteede uuringule, kus samal päeval kivi ei leitud. 

Peale uuringut tekkis patsiendil tugevnev kõhuvalu, mis asja hiljem eksperdina analüüsinud Tartu Ülikooli kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja, professor Urmas Lepneri hinnangul viitab võimalikule protseduuriga seotud tüsistustele. "Selline haiguspilt oleks nõudnud kohest kõhukoopa uuringut diagnoosimaks, kas tegemist on sapiteede võigastusega ja/või ägeda pankreatiidiga," hindas Lepner tagantjärele.

Lepneri ekspertarvamuse tellis Karjuse lähedaste palgatud vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, kes nimetab juhtunut ehedaks näiteks, kuidas süsteem tõmbub ravivigade juhtumite puhul ringkaitsesse.