GRAAFIKUD | Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret diagnoositakse rohkem, kuid endiselt vähem, kui seda tegelikult esineb
Hüperkineetiliste häirete alla kuuluvad aktiivsus- ja tähelepanuhäire, hüperkineetiline käitumishäire ning muud täpsustatud ja täpsustamata hüperkineetilised häired. Neist enim on diagnoositud just aktiivsus- ja tähelepanuhäiret.
Psühhiaater: pole teada, miks on häirega lapsi nii palju
Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku arsti-õppejõu dr Reigo Reppo sõnul on raskeid ATH-juhtumeid võrreldes varasemate aastatega mõnevõrra rohkem, kuid selle suundumuse põhjuste kohta pole piisavalt infot. Ta lisas, et häire esinemissageduseks hinnatakse praegu kuni 5%, kuid seejuures arvatakse, et häire on endiselt aladiagnoositud.
Reppo sõnul saab ettekujutuse sellest, kuidas tunneb end ATH-ga laps või täiskasvanu, siis, kui üks öö on magamata: ärkvel olemine nõuab pidevat liigutamist, keskendumine ja teadmiste omandamine on häiritud.
Ta lisas, et ATH-ga lastel võib olla koolis raske hakkama saada. Negatiivne tähelepanu nii õpetaja kui klassikaaslaste poolt võib tekitada ATH-lapses ärevust, mis omakorda mõjutab käitumist ning tähelepanu- ja keskendumisvõimet. ATH võib piirata lapse loomulike vaimsete võimete avaldumist, kuid osa häirega lapsi suudavad siiski tänu headele võimetele koolis hästi toime tulla.
"Väikeklassis on ilmselt rahulikum ja vähesemate stiimulitega õpikeskkond ja see võiks ATH-ga lastele sobida," teab Reppo.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire alus on närvisüsteemi muutused, mis on tekkinud loote- ja varajases lapseeas. Reppo sõnul leevenevad ATH sümptomid ajukoore küpsedes ja sageli saab ravimite võtmise 20. eluaasta paiku lõpetada, kuid mõnikord vajavad patsiendid ravimeid kogu elu.
Ravimiameti andmetel kasutati ATH-d ravivat metüülfenidaati Eestis mullu üle kahe korra rohkem kui viis aastat tagasi.
Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret on rohkem kogu maailmas
Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisi ja sotsiaaltoetuste talituse juhi Leila Lahtvee sõnul on loogiline, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire levimus on aastate jooksul suurenenud. „See on globaalne trend,” teab ta.
SKA tuvastab aktiivsus- ja tähelepanuhäire korral puude juhul, kui sellele kaasuvad käitumishäired, mille ravi pole olnud tulemuslik, ja lapsel ilmnevad püsivad igapäevategevuse piirangud. Lahtvee rõhutas, et ühe ja sama diagnoosiga lastel võivad olla igapäevaelus väga erinevad piirangud, mistõttu on puude ekspertiis individuaalne. Puude määramine sõltub sellest, millega laps eakaaslastega võrreldes hakkama ei saa.
Lahtvee sõnul liigitub lapse abivajadus tihti haridusliku erivajaduse alla. Siis ei vaja laps ilmtingimata puuet, vaid tarvis on nõustada vanemaid ja lapsega töötavaid õpetajaid ning kohandada koolisüsteemi. „Toetavate teenuste kättesaamine, ka tugiisikuteenus ja täiendav õpiabi ei ole seotud puudega,” lausus ta ja kinnitas, et tugiisiku peaks saama kohaliku omavalitsuse kaudu. Lahtvee sõnul ei tohiks ka väikeklassi soovitamise otsus olla seotud puudeotsusega, sest väikeklassi võivad vajada ka need lapsed, kel pole puuet.
