Psühholoog: enamik kiusamise ohvritest ei räägi sellest isegi oma vanematele
Kool on riskikeskkond, kus on kiusamiseks soodsad tingimused - lapsed on erinevad, igapäevaselt koos ja klassides kujunevad igasugused suhted. "Vastutus lapse vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamise eest on nii tema vanematel kui ka tervel kooliperel. Koolis, kus kiusamist pahatihti ette tuleb, on vajalik ja ka võimalik seda ennetada," ütles Treial.
Psühholoogi sõnul on kõige suuremad puudujäägid laste ja täiskasvanute teadlikkuses - kuidas kiusamist ära tunda ja mida siis teha. "Oluline on aru saada, et kiusamine ei ole ühekordne tüli või erimeelsus, vaid pikaajaline protsess, mis tuleb peatada. Kui kiusamine kestab pikalt, veereb see lumepallina, kuni ühel hetkel on probleem nii suur, et jõud ei käi sellest enam üle," ütles ta.
Treial rõhutas, et tähtis on lapsi märgata ja kuulata, kui nad otsustavad rääkida, et neid kiusatakse, sest oma muret jagada on neil enamasti väga raske. Kui vanemate ja õpetajatega ei ole usalduslikku suhet, ei söanda laps neile kiusamisest rääkida või ei taha nad täiskasvanutele meelehärmi teha.
"Üle poole kiusamise ohvritest ei räägi sellest isegi oma vanematele. Seepärast peab täiskasvanu võtma last tõsiselt, ta ära kuulama ja siis koos otsustama, mida edasi teha. Kui last kiusatakse koolis, tuleks kindlasti ka koolipere teavitada, kas klassijuhatajat või tugispetsialisti," ütles psühholoog.
Treial tõi välja, et koolis peaksid õpetajad ja teised töötajad lapsi teraselt jälgima, sest kiusamine võib olla ka varjatud - näiteks mürgised pilgud ja väljatõrjumine - mis nii lihtsalt silma ei hakka. "Õpetajad näevad enamasti ainult murdosa tegelikust kiusamisest, sest mida suuremaks lapsed saavad ja õpivad osavamalt suhtlema, seda rohkem jääb kiusamise varjatuks," nentis psühholoog.
