Kuhu läheb Moskvas president Kaljulaid? Saatkonna eelmine suur renoveerimine lõppes Mart Helmele halvasti
Kui president Kersti Kaljulaid aprillis Moskvasse Eesti saatkonda jõuab, on see ainuke koht, kus lehvib alati Eesti lipp. Trikoloor ei langenud ka našide rünnaku all.
Ei mäletagi täpselt, mis tähtpäev see oli, kui Eesti lipp käes mööda Tsvetnoid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuva Eesti saatkonna poole kõndisime. Soe oli ja politseinik oli. Tundis huvi, et mis plagu ja mis eesmärgil. Vaevalt ta meie trikoloori kunagi varem näinud oli, lehvib ta ju Moskvas vaid Malõi Kislovski pereulokil. Otse tuletõrjedepoo vastas ning saatkondi valvava politseiputka taga.
Kinnisvaraarendajate terminoloogiat kasutades on Kremlini sealt kiviga visata. Peaaegu kõrval paiknevad ka hollandlased ja jaapanlased.
Ilmselt kõige rohkem silmapaare on jälginud Eesti saatkonda ja seal sündivat 2007. aasta aprillis, kui Eestis võeti maha pronksist kuju. Tollal parasjagu muskleid kasvatava teismelise tasemeni jõudnud liikumine Naši blokeeris mitmesaja aktivisti osavõtul hoone, vastu fassaadi lendasid värvipotsikud ning ühenduse juht Vassili Jakemenko teatas, et saadikule Marina Kaljurannale antakse võimalus väljuda vaid ühele marsruudile – Šeremetjevo lennujaama. Hiljem välja saadetud diplomaadil Franek Persidskil tuli saadiku kaitseks suisa käed käiku lasta. OMON sai suurema kahju ärahoidmisega justkui hädavaevu hakkama.
OMON suudab kaitsta küll
Muidugi oli vaatepilt raskustes erimiilitsast puhtakujuline näitemäng. Kui 2010. aastal käis Moskvas Suure Isamaasõja lõpu pidustustel president Toomas Hendrik Ilves, ei raisatud našihakatistele isegi sõnu. Nagu tollane kolleeg Anton Aleksejev kirjeldas, pani OMON-i võitleja kuskilt välja ilmunud meeleavaldajat nähes lihtsalt suitsu ette, andes kogu kehakeelega mõista: sul on aega, kuniks plotski lõpuni põneb. Našist mõistis ja lahkus, saba jalge vahel.
Valve oli tõhus. Saatkonda varjunud Ilvest ei saanud kätte ka Eesti ajakirjanikud.
Üldiselt on saatkond olnud ikka toredaks oaasiks keset Moskva umbisikulist inimkõrbe. Sealt astuvad läbi külalised, seal saab parematel päevadel saunas käia. Paljud diplomaatidest elavad oma perekondadega Kalašnõi põiktänava poolses otsas, kuhu Nõukogude ajal ehitati hotell. Pärast liidu lagunemist tegutsesid paljude saatkondade külalistemajad täitsa ehedate hotellidena edasi, kuni see praktika ühel hetkel kui diplomaatilistele esindustele mittesobiv Kremli poolt lõpetati. Kui aga selge põhjus, saab seal ööbida tänaseni.
Selge hierarhia
Suursaadikule peab selleks siiski meeldima. Kui Eestit esindas Simmu Tiik ja mina töötasin Moskvas ERR-i korrespondendina, keelas ta mul saatkonna külastamise näiteks üldse ära. Eks siis jäid aastateks vahele ka saunaõhtud ja mõnigi tore kontsert. Toon oma näite lihtsalt iseloomustamaks, et tegemist pole siiski mingi mini-Eestiga, vaid selgelt hierarhilise ametiasutusega.
Muide, oktoobrirevolutsiooni ajal „endistelt” rekvireeritud ning 1921. aastal Eestile üle antud varases juugendstiilis häärber jätkas Eesti NSV esindusena tööd ka Nõukogude ajal, nii et eestlased on seda asustanud järjepidevalt varsti juba terve sajandi. Seal antakse välja viisasid, kirjutatakse ettekandeid, luuratakse ja lastakse enda järele luurata – nagu diplomaatilises esinduses ikka.
Külalised saavad saatkonna enda poolel osa korralikust 20. sajandi alguse hiilgusest – kristalllühtrid, stukk-kaunistustega laed ja marmorkaminad.
Mõis ja saatkond
Vahest kõige müstilisem salapära saadab saatkonna eelmist renoveerimist. Välisministeeriumis toimus 90-ndate aastate lõpus sisejuurdlus, tuvastamaks, kas Moskva saadik Mart Helme üritas saatkonna remondi raha eest oma Suure-Lähtru mõisa remontida. Väidetavalt oli sisejuurdluse hinnang kriitiline ja seetõttu paluti Helmel lahkumisavaldus kirjutada.
Helme ise eitab igasuguseid kuritarvitusi ning kinnitab, et kõik oli korrektne, mõisat remontis ta oma raha eest ning kõik tollased jutud on pahatahtlik katse teda mustata. Tollane välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand aga kinnitab, et just segadused rahaasjadega panid Helme diplomaadikarjäärile punkti. Materjalid, mis võimaldaksid praegusele riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Helmele varju heita, on välisministeeriumist teadmata kadunud.
Kui president nüüd 18. aprillil Moskvasse jõuab, on uus värvikiht ilmselt ka selle möödanikuvarju järgmise valitsuse moodustaja (ja tulevase välisministri?) minevikus kenasti kinni katnud.
