Alles äsja selgus, et valitsuskoalitsioon on otsustanud kavandada seekordsesse eelarvesse 26 miljonit poliitilist katuseraha. Maksumaksja vaatevinklist on tegu uskumatult nahaalse sammuga. Katuseraha on ka varem jagatud, aga sellist rahasadu ei ole Eesti riik näinud Mart Siimanni valitsuse ajast saadik, kui samuti üritati sihtrühmi suunatud rahalubadustega ära osta. Millega see lõppes, teame väga hästi. Koonderakond kadus.

Avalikkusele põhjendatakse sammu sellega, et ei suudetud leppida kokku aktsiiside (sh alkoholiaktsiisi) langetamises. Mis puudutab alkoholiaktsiisi, siis olgu tõe huvides mainitud, et aktsiiside kiirendatud tõstmine algas 2015. aastal, eelmise valitsuse ajal.

2007. aasta ja absurdihingus

Eks majanduskasvu ajal kipub raha lubamise laine lähenevate valimistega alati kaasas käima, aga nende valimiste eel võtab see eriti absurdseid mõõtmeid. Praeguseks lubatud nn tasuta asjade hulk ületab vist juba ka möödunud valimiste puhul nähtut ja tuletab jällegi meelde 2007. aastat, kus kriisi eelõhtul meie ühisel hoiupõrsal põhi alt ära löödi. Selle kõige tulemusena tehti 2008. aastal kaks negatiivset lisaeelarvet.

Kõik meie riigi heaolu pikaajaliselt mõjutavad olulised trendid on Eesti jaoks pigem negatiivsed ja järgmine majanduskriis ei jää lähiajal tulemata. Valitsusel puudub praegu aga selge plaan, kuidas me hakkame oma majanduskasvu tegelikult suurendama, nii et meil oleks võimalik töötajaskonna vähenemist arvestades oma praegust elatustaset säilitada.

Eks majanduskasvu ajal kipub raha lubamise laine lähenevate valimistega alati kaasas käima, aga nende valimiste eel võtab see eriti absurdseid mõõtmeid.
Elatustaseme olulisest tõusust lähema kümne aasta perspektiivis ei julgeks mina praeguse majandusliku ambitsioonitaseme juures isegi unistada. Meie rahvastik kahaneb ja meil ei ole ka selgepiiriliselt väljakujunenud tööjõupoliitikat ega kokkulepet või arusaama sellest, miks tipptalendid peaksid tahtma just Eestisse tööle tulla.

Meie eelarvepoliitika võtmeprobleem on selles, et laias plaanis puudub üleüldse täpne ettekujutus, kuhu meie riik praegu raha kulutab ning kui paljud kulutused on tõeliselt otstarbekad ja millised tulenevad lihtsalt minevikuinertsist. See omakorda tuleneb sellest, et meie eelarvestamise protsess eeldab vaikimisi seda, et kõik minevikus tehtud kulutused on olnud õigustatud. Meil räägitakse igal aastal justkui uhkusega, kuidas riigieelarve kasvab, libisedes üle sellest, et see kasvav rahahulk on meie inimeste ja ettevõtete käest kokku kogutud.

Nulleelarveta ei saa

Mida teha olukorras, kus oleme oma riigi fiskaalses mõttes käest ära lasknud? Mis oleks, kui teeksime Eestile nulleelarve?

Nulleelarve idee seisneb selles, et riigieelarve vabastatakse mittevajalikest kuludest ja iga eelarves olev kulu seotakse selgelt kokkulepitud pikaajaliste eesmärkidega: mis probleemi lahendatakse ja mida maksumaksja tegelikult saab? See on Eesti 200 keskne visioon, milleta ei ole võimalik riiki korda teha.

Nulleelarve printsiip pärineb 1970. ja 1980. aastate USA föderaalvalitsuse ja mitme osariigi vajadusest vaadata kulubaas üle ja hakata poliitikat kujundama puhtalt lehelt. Hilisemal ajal, viimase kümne aasta jooksul on nulleelarvet hakatud rakendama ka mõnel pool Euroopas. Sellel sajandil on nulleelarve saanud populaarseks erasektoriski. Maailmas on seda meetodit kasutanud ettevõtete arv viimase seitsme aastaga 57% suurenenud.

Nulleelarve on Eesti puhul hädavajalik selleks, et teha oma poliitikas tegelikult reset ja mõtestada uuesti riigi tegelikud prioriteedid.
Nulleelarve on Eesti puhul hädavajalik selleks, et teha oma poliitikas tegelikult reset ja mõtestada uuesti riigi tegelikud prioriteedid. Olen varem korduvalt püstitanud küsimuse: kui kujutame ette, et saabuksime 2018. aastal näiteks Kuu pealt Eestisse, kas me siis tõesti ehitaksime üles 79 omavalitsusega keeruka riigi, mille üldised toimimispõhimõtted tulevad üle-eelmisest sajandist? Selleks et dogmadeta uuesti alustada, ongi vaja nulleelarvet, mille kulutused tulenevad meie kokkulepitud pikaajalistest eesmärkidest ja ühtegi kulutust ei tehta sellepärast, et „seda on kogu aeg tehtud”.

Hariduse kui konkurentsieelise kadu

Võtame näiteks hariduse ja teaduse. Oleme välja öelnud, et parim pikaajaline majanduspoliitika on hea haridus ja maailmatasemel teadus ning selle eesmärgi täitmiseks tuleks järgmise viie aasta jooksul peale vajalike reformide tegemise kahekordistada hariduse ja teaduse rahastamist. Üks peamisi põhjusi, miks Soome haridus on maailma tipus, seisneb asjaolus, et õpetajad, õppejõud ja teadurid on muu ühiskonnaga võrreldes kõrgelt tasustatud. See peab olema ka Eesti eesmärk, kui tahame, et ka kümne või kahekümne aasta pärast oleks Eesti haridus ja teadus endiselt meie riigi konkurentsieelis.

Ent kui me sellise otsuse teeme, siis tuleb kuskilt mujalt kokku hoida. Me ei saa endale korraga lubada absoluutselt kõike.

Kui me teeme riigis eelarvelises plaanis reset’i, võimaldab see eri valdkondades värske pilguga vaadata, mis ikkagi on riiklikku rahastamist vajavad prioriteedid. Tavaliselt ollakse selliseid otsuseid valmis tegema ainult raske majanduslanguse puhul, kui raha lihtsalt enam ei ole. Meie ettepanek on käituda targemalt ja teha see otsus just nüüd, majandusbuumi haripunktis. See tagab, et me oleme paremini valmis järgmiseks kriisiks, mis tuleb niikuinii. Aga see tähendab ka, et meil tekib võimalus Eesti riigi tegevused uuesti läbi kaaluda ja ümber mõtestada.

VARIVALITSUS. Eesti Päevalehes ja Delfis hakkavad ilmuma Eesti200 variministrite arvamuslood, mis pakuvad süsteemset opositsiooni pärisvalitsusele.