Lasnamäe kurikamehe protsessil algas päriselu õudusfilmi vaatamine
Kohtusaali teleriekraanidel on pisut udune värelev pilt nagu omaaegsel Blairi nõiafilmil, mis filmitud just selle päriselu tunde saamiseks käsikaameraga. Kuid need videoklipid on jubedamad kui ükski film, sest need kajastavad tõesti seda, mida üks naine möödunud aasta 13. augustil oma elu viimastel tundidel läbi elas. Ja siinsamas Tallinnas, mitte kuskil maailma teises otsas.
Klipid filmis mõrvas süüdistatav ise oma telefoniga, kuid mis eesmärgil, ta kohtus selgitada pole soovinud. Nüüd vaatab 44-aastane Urmas Einroos, käed ja jalad raudus, pea viltu ja lõug püsti, kuidas ta – nagu ta seda ise nimetas – naisest saatanat välja ajab.
Einroos vaatab videoid liikumatu ja rahuliku ilmega, kuid enne vaatamise algust on ta teinud absoluutselt kõik, mis võimalik, et neid videoid kohtus tõendina ei kasutataks või et nende näitamine vähemalt taas edasi lükataks.
Ta on vaidlustanud kõikvõimalikud kohtu ja prokuratuuri määrused, millega sai võimalikuks läbiotsimine ta autos, kust leiti tükkideks võetuna telefon, mille mälukaardil oli 19 videot tapetu viimasest elupäevast. Ta on vaidlustanud kõik protseduurid, mida tehti; tõendid, mida võeti, ja kahelnud tööd teinud ekspertide pädevuses. Kui enam muul moel polnud võimalik vaatamist edasi lükata, üritas ta taandada oma kaitsjat, et protsessi sellega tänaseks peatada. Kui see ka ei õnnestunud, uuris Einroos kohtunikult, mida peaks ta tegema, et kohtunik ta saalist eemaldaks.
Vaatamata kogu tsirkusele jõuab prokurör Natalia Miilvee ära näidata kolm esimest videot, mille Einroos filmis mullu 13. augustil. Jättes kirjeldamata ekraanil toimuva (mida riiklik süüdistus lakooniliselt nimetab piinamiseks, peksmiseks, valu tekitamiseks ja vägistamiseks), on ääretult üllatav, kui väärikaks suutis oma elu viimastel kohutavatel tundidel jääda sadisti ohver. Toimunu õudusest annab ehk pildi see, et kui politseinikud järgmisel päeval korterit üle vaatavad, on verd toas nii palju, et tundub lausa uskumatu, et naine veel omal jalal sealt lahkuda suutis. Kuid suutis, sest ta tapeti alles Harjumaal Paunküla veehoidla ääres, kuhu Einroos süüdistuse kohaselt ta minema sundis. Kohtu teleekraanilt sai näha ka Einroosi telefonist leitud fotot, millel ta verist naist oma autosse istuma sunnib.
Einroosi sõnul pole aga ei korteris ega ohvri peal sugugi veri, vaid sojakaste, kuigi loomulikult on tehtud kõik vajalikud testid. Kui see pole sojakaste, siis on see loomaveri, pakub Einroos. Või siis sisaldab sojakaste loomaverd, ja test reageeris verele seetõttu positiivselt, arvab Einroos.
Tema kaitsja Aivar Ennok rõhutab, et tegu on vaimuhaige inimesega. Prokurör seevastu kinnitab, et mees on ekspertide hinnatuna täiesti süüdiv ja võimeline oma tegude eest vastu andma ja karistust kandma. „Tegu on manipulaatoriga,” ütleb prokurör Miilvee.
Einroos, kes kasutab iga võimalust rääkimiseks, pöördub kohtuniku lahkudes prokuröri poole. „Kui te arvate, et oma ilusa jutuga suudate kogu maailma ümber näpu keerata, siis, kurat, eksite!”.
Ja seejärel ajakirjanike poole. „Kui Eesti rahvas tahab, et Urmas Einroos peab eluaegse vangistuse saama, siis see pole probleem. Sellega mind ei murra. Mina saan igal pool hakkama!”
Kohus jätkab tõendite uurimist, sh videote vaatamist järgmisel nädalal.
NB: Lasnamäe kurikamehe hüüdnime pälvis Einroos 2016. aasta mais, mil meediasse jõudis video, kuidas ta läks pesapallikurikaga karistama ja ähvardama meest, kes Tallinnas Laagna teel Einroosi arvates liikluseeskirja rikkus.
