Mis juhtub, kui autoga ei sõideta? Alles jääb, enamasti muuseumisse, mille puhul kehtib reegel – näha on, aga näppu ei saa!

Sajandivahetusel Maalehte tööle tulnuna mäletan meie toimetuse lipulaeva juba olemas olevat. Jäägu siinkohal tema saamis- ja tulemislugu vanemate olijate meenutada, aga sealtmaalt õigustas too ergas väljasõidusümbol end küll igati.

Vana ja väärikas oli ta juba siis.

Aga laatadele ta jõudis, simmanitel nautis tähelepanu ja “Lauluga maale” minemistel ilutses lehetoimetuse telgi kõrval nagu kollane lillepeenar. Rohkem eemalt vaatamiseks. Küll tahtsid endised esimehed-agronoomid pobi ka lähemalt uurida, aga ega me eriti lasknud.

Ei, kadedad ei olnud, pigem kaitsesime müüti. Kui me nurumistele järele andnuks ja kapoti üles tõstnud oleks, tabanuks uudistajaid pisuke pettumus, sest selle all haigutas sootuks läänelik asjandus – päevinäinud BMW mootor. Ja ega armatuurgi väga Pobeda oma meenutanud. Olude sunnil oli sinnagi siginenud igasugu lisavidinaid ja käigukang roolisamba küljest põrandale nihkunud.