Kallase tagasitulek: "Ei kahetse ühtegi momenti“
Viimasel nädalal on Kallas koos abikaasa Kristiga läbi sõitnud kogu Eesti – kokku 3000 kilomeetrit. Selle kõrvale on ta juba andnud mustmiljon intervjuud, kuid lõppu ei paista.
Siia Keila-Joale kogunevad teda kuulama Harjumaa valijamehed, kokku paarkümmend inimest. Kallas tutvustab oma vaateid ning arutleb Eesti elu probleemide üle. Kohtumine kestab pea kaks tundi. „See on nüüd see ehe värk, nemad otsustavad,“ on Kallas kohtumise lõppedes silmnähtavalt rahul.
Ta lisab, et presidendivalimiste mõttes on need kohtumised palju olulisemad, kui näiteks debatid. „Tohutud debatid on olnud ja siis on küsitud ka, et mis mõte sellel debatil on ja vastus on, et mitte mingit. Sa justkui kalastad valijaskonda, keda ei ole olemas. Oleks otsevalimised, oleks teine asi,“ räägib ta.
Sellegipoolest, ka siit Keila-Joalt tuleb asuda teele järgmise debati poole - Kallast oodatakse Vikerraadio eetrisse. Jätkame arutlust debativäsimuse üle Kallase kampaaniabussis teel Tallinna.
„Iga päev tuleb mingi uus idee, et mida kõike see kandidaat peaks tegema. Viimane oli, et peab andma käekirjaproovi. Et siis käekirjaproov läheb Londonisse ja siis Londonis keegi hindab, et kas siis sinu käekiri kõlbab Eesti presidendile või mitte. Ühesõnaga absurd,“ arutleb Kallas.
Jah, tuleb tõdeda, et neid debatte on olnud juba natuke väsitav ka vaadata.
„Muidugi,“ sekkub ka Kristi Kallas.
„No mul on seda hea kuulda. Mitte ainult seal olla, vaid ka vaadata on väsitav,“ lisab Siim Kallas.
See-eest kiidab Kallas kohtumisi valijameestega. „Need kohtumised on tegelikult kõige parem osa olnud sellest asjast,“ kinnitab ta.
Kas tahate minevikuta presidenti?
Kindlasti on ka palju neid, kellele Kallas ei meeldi. Küsime, kas see ei ole asi, mis võiks tema olukorra presidendina keerulisemaks teha?
„Aga millist presidenti te siis tahate? Kellel ei ole minevikku, kellel ei ole olevikku, kes ei tee ühtegi otsust, kes ei tee ühtegi valikut, kellel pole mingeid vaateid?“ küsib Kallas vastu.
Ja jätkab pärast lühikest pausi: „Ja kelle vastu siis järelikult ei saa keegi olla, kuna pole midagi, mille vastu olla. Ma ei tea, ma ei ole niisuguseid inimesi kunagi armastanud,“ ütleb ta.
Kallase vastu ollakse alati. Ja alati keerleb siis jutt teemade ümber, mis puudutavad 10t miljonit, R-Hooldust ja Veb Fondi. Nendest teemadest ei pääsenud ta ka ringreisil. Näiteks Saaremaal jooksid kodanikud Kallasele järele ühe raamatuga, et paluda temalt autogrammi. See raamat oli Virkko Lepassalu „Kallase afäär“. „Inimene tahab autogrammi – peab saama. Aga ma ei ole seda raamatut lugenud,“ nendib Kallas.
Võtab malakaid rahulikult
See raamat räägibki kurikuulsast kümnest miljonist dollarist ehk kunagise Põhja-Eesti Panga lollist investeeringust. Ehkki see teema on kohtust läbi käinud ja Kallas õigeks mõistetud, on surmkindel, et see küsimus tema isiku kõrvale alati jääb.
Kallase bussi ja kogu tema kampaania rooli hoiab täna suhtekorraldaja Janek Mäggi. Huvitav seik ajaloost - 97. aastal kajastas toona Äripäeva ajakirjanikuna ametis olnud Mäggi esimesena 10 miljoni teemat. „Jah, selline paradoks on tõesi olemas,“ ütleb Mäggi.
Kallas võtab tänaseks neid teemasid rahulikult. „Oletasin muidugi palju teravamat rünnakut ja palju rohkem sedasorti asju. Aga ei tulnud eriti midagi,“ ütleb ta.
Kallase sõnul on temavastased meeleolud tänaseks pigem seotud sellega, et ta on pidanud poliitikas palju otsuseid langetama. Ja need ei ole alati kõigile meeldinud.
„Eks neid malakaid niimoodi poliitikas kasutatakse. Aga teistpidi, mis on objektiivne, on see, et ma olen palju teinud. Ei ole midagi selles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis olulist majanduspoliitikas juhtunud, kus mina ühte- või teistpidi poleks osaline olnud. Kes ei ole rahul, kes leiavad, et asjad oleks pidanud teistpidi olema, näitavad näpuga, et näe – seal on see süüdlane,“ räägib ta.
“Kuivõrd teie lugu ilmub pärast…”
Tõsise pitseri kogu presidendirallile ja Kallase kampaaniale jätab Reofrmierakonna sisetüli.
„Nii kui ma midagi ütlen, siis leidub kohutav hulk inimesi, kes ütlevad, et näe – nüüd ütles jälle midagi valesti ja inimesed solvuvad. Aga no tõde on – kuivõrd teie lugu ilmub pärast – siis tõde on ju selles, et lõppkokkuvõttes on ikkagi kaks Reformierakonna kandidaati, kuigi kõik otsustasid justkui, et nii ei ole,“ räägib Kallas.
„Ja et ühe Reformierakonna kandidaadi puhul on väga osavalt suudetud jätta mulje, et ta ei ole Reformierakonna kandidaat. Mulle on tegelikult ka seda iseendast korduvalt soovitatud, et katsu kuidagi Refromierakonnast eralduda, et siis sul on suured šansid. Aga see on minu loodud erakond ja see oleks väga küsitava eetilise väärtusega samm,“ räägib Kallas.
Kallase sõnul pole vaidluses erakonna kandidaadi osas küsimus üldse mitte selles, et erakonnas ei võiks olla eriarvamusi - vastupidi, neid on alati olnud ja peabki olema. Küsimus on hoopis selles, et kui erakond teeb otsuse, siis peaks need, kes olid teisel arvamusel, otsusega leppima. Mitte selle vastu töötama. „Seda pole nagu varem olnud, et tegelikult lihtsalt üks seltskond ignoreerib otsust täiega. Et ma ei tea, kuidas see saab nii edasi minna. Eks pärast ikkagi mingisugune arutamine peab tulema, et kuidas see siis ikkagi nüüd nii läks,“ räägib ta.
Liiga palju kehakeelt
Läheneme raadiomajale ja Kallast ootab nüüd ees järgmine debatt.
Pärast raadiot saavad presidendikandidaadid veel samal õhtul kokku järgmisel debatil - seekord räägitakse Postimehe eestvedamisel välispoliitikast. Janek Mäggi hoiab debattidel silma peal ja annab pärast tagasisidet. Näiteks sellist. „Konkurent ütles mingisuguse sellise tema arvates ebaadekvaatse mõtte – tegi natuke nägusid, eks ole. Loomulikult kaamera sõitis talle kohe peale,” räägib Mäggi ja lisab, et oluline on oma kehakeelt kontrollida. “Mitte ainult siis, kui sa ise räägid,“ ütleb ta.
Kallase kehakeel väljendab tema emotsioone liiga palju, usub Mäggi. „Ta liiga palju väljendab seda, et kuidas ta konkreetset küsimust või teemat paneb sinna oma füüsilise kehakeele sisse. Meil on siin mõned presidendikandidaadid, kes kogu aeg naeratavad,“ lisab Mäggi.
Kella kümneks õhtul jõuab Kallas Telliskivi loomelinnakusse, kust läheb TV3e eetrisse Mihkel Raua otsesaade Kolmeraudne. Ta osaleb saates koos Mailis Repsiga. Grimmis tutvustatakse Kallasele veel saate käiku - millal ja kuhu võib liikuda. Väsimus võtab juba võimust ja Kallas tunnistab, et instruktsioonidest talle midagi hoo pealt meelde enam ei jää. Saade algab. Pärast poliitikuna võetud pausi, on Raud eetris tagasi ja võime veenduda, et tema küsimused on endiselt teravad.
Raud küsib: „Kas R-Hoolduse ja VEB fondi küsimustele on võimalik, kuidagi lõplikult ja jäädavalt vastata nii, et kõik jäävad rahule või jääte te nende küsimuste eest põgenema ka presidendiks saades. Nii, nagu te paar aastat tagasi põgenesite ühe nääpsukese Äripäeva ajakirjaniku eest, kui ta R-Hoolduse kohta teie käest küsis. Kusagile sinna lifti joostes.“
„Ei põgene kuskile ja vastatud on nendele küsimustele ka. Mis puudutab R-Hooldusesse, siis tänagi sai raadiosaates vastatud sellesse põhjalikult,“ alustab Kallas oma vastust ja jätkab juba pikema selgitusega sellest, kuidas omal ajal oli selline erakonna rahastamine seaduslik.
“Lootsime, et õnnestub närvi ajada”
Saatejuht Raud tunnistab pärast saadet, et Kallas jättis talle hea mulje. „Ma ei ütle seda sellepärast, et ma tean, et te olete teda päev otsa jälginud. Eks meie ülesanne oli teda närvi ajada. Me teadsime, et ta on väsinud. Me lootsime, et meil õnnestub ta närvi ajada, aga ta ei läinud. Nii et ta oli selles mõttes väga tubli ja väga hästi sai hakkama,“ räägib Raud.
„Jah, see oli äge,“ ütleb Kallas pärast saadet. „Ma talle (Rauale – toim) ka rääkisin, et minu esimene kogemus oli, kui ma olin peaminister, siis ma olin selles kuulsas BBC Hardtalk-is. Ja siis oli niisugune legendaarne HARDtalki esindaja, nagu Tim Sebastian. Ja siis ka pärast öeldi – Mihkel Mutt kirjutas – et hakkama sai. Et see pole lihtne,“ meenutab Kallas.
Raud lisab, et eks Kallas ole juba harjunud neile küsimustele vastama. “Kurb on see, et eks ta jääbki elu lõpuni ilmselt neile vastama,” ütleb ta.
Kampaaniaväsimus lööb välja
Kallase enda näos on kergendus - ta on oma viimasest kampaanianädalast surmväsinud.
„Tänane päev on ikka olnud päris äkiline. Seitse üritust ja intervjuusid. Seitse kõik kokku. Mõistus muidugi toimetab ainult ühekohaliste numbritega. See ei ole enam... Ma arvan, et eks ma lähen magama nii kiiresti, kui saan,“ ütleb ta.
Ja siis on valimispäev käes. Kallas stardib oma Viimsi kodust pisut enne kella 11st, et astuda taas kaamerate ette, jagada kommentaare vasakule ning paremale ja asuda võistlustulle.
Pinge kasvab koos häälte lugemisega esimeses voorus. Edasisaamine on napp - 81 häält jätab ta voorus teiseks ja viib konkurent Mailis Repsi ees kahe häälega edasi.
„See oli hea tulemus. Hea tulemus oli see, et see viib teise vooru,“ ütleb ta kahe vooru vahel toetajatele peetud kõnes.
Kallas käib veel kahe vooru vahel kohtumas teiste erakondadega, et hääli leida, kuid nagu teame - sellest kõigest pole kasu. Ta saab küll neli häält rohkem, kui Jõks, ent tühjaks jäetud sedelid nurjavad valimised sootuks. „Kui ma siiapoole sõitsin hommikul, siis ma mõtlesin, et üks variant on see, et ma ei pääse teise vooru. Ja teine tõenäoline variant, et see asi läheb tagasi riigikokku,“ räägib ta hiljem.
“Ei kahetse ühtegi momenti”
Pettumust sellise tulemuse üle väljendab ta ka oma toetajatele peetud sõnavõtus valimisjärgsel kogunemisel. „See, mis täna toimus – selle pärast on mul tõesti häbi. Mis sa nüüd rahvale ütled väljapoolt. Mida nüüd need valijamehed, lähevad koju ja ütlevad, et selline jama leidis aset ja me ei suutnudki presidenti valida. Ja ma arvan, et see on Tallinna intrigantide töö, et see nii läks,“ sõnab Kallas.
Ehk teisisõnu - valimise ajasid nurja sisevõitlused erakondades.
„Ma ei tea – kõik ajavad oma väikest asja, ei suuda kokku leppida. Ma ei tea, kellele see kasulik on, aga Eestile see igal juhul kasulik ei ole. See on kohe kindel,“ ütleb Kallas.
Kallas ise on nendes erakonnasisestes võitlustes järje juba kaotanud. „Ma ei suuda selles orienteeruda. Öeldakse, et räägi nendega. Siis öeldakse, et räägi nendega. Ühesõnaga, mina – ma olen kaotanud igasuguse orientatsioon,“ nendib ta.
Kuid kas Kallas peab seda tulemust ka enda põrumiseks? „Tegelikult mul on, nagu ka Churchillil, olnud väga palju perioode, kus lähed kord alla, kord üles. Kord kaotad mingid valimised, kord jälle võidad mingid valimised. Noh, nüüd on nii. Ei tule alati kuldmedalit, tuleb teine koht. Ei, ma nagu väga ei põe,“ kinnitab Kallas.
Ka tütar Kaja Kallas leiab, et see võit seal polnud kõige tähtsam. „Isegi, kui me olime vennaga väikesed või noored ja võtsime midagi ette ja see ei läinud päris nii, siis alati enne seda meil vanemad ütlesid, et läheb, kuidas läheb – meie armastame teid ikka. Ja nüüd mul on põhjust öelda, et läheb, kuidas läheb – meie armastame sind ikka,“ ütleb ta.
Ent küsimus, mida Kallas ise endalt õhtu lõpuks küsida tahab, on järgmine: kas see asi üldse vääris küünlaid? “Ja ma ütlen, et vääris küll. Olla Eesti poliitikast ära ja siis lülituda sellesse poliitilisse võitlusse või poliitilisse tegevusse sedakaudu – ei kahetse ühtegi momenti,“ ütleb ta.
Ehk teisisõnu - Kallas on Eesti poliitikas tagasi.
