Endine kassapidaja: tihti kuulen etteheiteid, et miks kedagi kassasse juurde ei kutsuta, aga rohkem ju polegi kedagi

Olen ka poes töötanud ja kinnitan, et kõik vastab tõele. Töögraafikud ongi nii absurdsed, töölisi ongi nii vähe, ja kuigi enamik kliente on normaalsed, on nõmedikud piisavalt nõmedad, et muudavad selle töö pikapeale talumatuks.

Ka väikeste ostude eest 50-eurosega tasumine vohab laialdaselt. Keset päeva pole sellest ehk suurt lugugi, aga hommikuti, kui kassat õieti polegi, ja õhtuti, kui päevarahad juba viidud, ei jää muud üle, kui viieseid ja münte tagasi anda, selle eest sõimata saada ja vanemteenindajalt uut vahetusraha oodata. Mis õigusega kõik ennast selle ühe teenindaja peal välja elavad?

Veel hämmastab mind see, et inimesed käivad poes nagu zombid. Vähemus mõtleb kassas sularahaga arveldamisel kaasa ja pakub metallraha. Arve on näiteks 8,03, mille peale visatakse 20 letti ja rohkem aju ei liigu. Mõni veel ütleb, et las see kolm senti jääb! Ja seda öeldakse päeva jooksul päris palju! Kes selle kolm senti tema arvates peaks kinni maksma? Sellist rida ajades oleks iga päev kassas korralik puudujääk.

Kuigi ma ise enam poes ei tööta, elan kassapidajatele kaasa ja märkan pidevalt ka ebaviisakat klientuuri. Ei pelga neid kommenteerida, sest olen samuti külastaja, mitte teenindaja, kes end töö säilimise huvides viisakaks ja vaguraks sunnib.

Tihti kuulen inimesi kassapidajale ette heitmas, et miks kedagi kassasse juurde ei kutsuta – järjekord ju nii pikk. Aga kes see tulema peaks? Saage aru, et rohkem töölisi ei olegi. Ja kui keegi on parasjagu puhkeruumis, siis on see nende puhkeaeg. Kassapidajatel on ka õigus süüa, hinge tõmmata ja end pärast mõnd matslikku klienti koguda.

Tõsi – poekülastaja pole süüdi, et süsteem nii halvasti toimib, aga nii palju saab ikka, et oma ostud viisakalt ära teha.