Ringkonnakohus mõistis Nõmmel vanainimest röövinud jõhkardi üheksaks aastaks vangi
Tallinna halduskohtu ja ringkonnakohtu pressiesindaja Anneli Vilu ütles Delfile, et ringkonnakohus karmistas Harju maakohtu otsust ning Persidski mõisteti eilse otsusega sissetungimisega ja relvaga ähvardades röövimise eest üheksaks aastaks vangi.
Karistus oli sedavõrd ränk, kuna Persidskit on ka varem sarnaste tegude eest karistatud. Põhja ringkonnaprokurör Natalia Miilvee märkis märtsis, et Persidskit on varem karistatud sarnase käekirjaga varguste ja röövimise eest.
Persidskilt mõisteti menetluskuludena välja ka DNA ekspertiiside tasu summas 1026 eurot. Muus osas jäi maakohtu 2. oktoobril tehtud otsus kehtima.
Maakohtu otsuse kaebasid oktoobris edasi nii prokurör kui ka kaitsja. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldati ning kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt.
Ringkonnakohtu otsuse võib riigikohtusse edasi kaevata 30 päeva jooksul.
Sotsiaalmeedias hoiatati 24. jaanuaril inimesi mehe eest, kes päev varem Nõmmel asuvasse eramajja tungis ja seal elavat vanainimest ründas.
Kirjelduse järgi juhtus see kella 10-11 paiku hommikul, kui naine läks oma maja esimesele korrusele ahju kütma. Seal leidis ta eest veranda katkise akna ning lahtise ukse, mille ta sulges. Varas oli siiski veel majas. Väidetavalt oli tegu eesti keelt kõneleva mehega vanuses 40-50 aastat ning retsidivisti välimusega.
Mees ähvardas naist noaga, et too häält ei teeks ning kisa korral lubas kõri läbi lõigata. Naine seoti kätte juhtuvate vahenditega põrandale, kuid ta suutis sõlmed lahti saada. Kui varas seda märkas, muutus ta vägivaldseks, pekstes naist tugevate hoopidega näo ja pea piirkonda. Võimalik, et terariistaga, sest naise kätel olid ka lõikehaavad, tõenäoliselt enesekaitsest. Julmur leidis nööri ning sidus ta uuesti kinni. Kui varas lahkus, jättis ta vanainimese kinniseotuna külma ruumi põrandale.
Rünnaku ohvril olid luumurrud, haavad, millest osad vajasid õmblemist ning tursed, rääkimata psühholoogilisest kahjust.
Tema lapselapse sõnul on lugu nii-öelda õnnelik õnnetus, sest tolleks hetkeks oli vanaema lubatud kodusele ravile ja olukord polnud enam eluohtlik. Ta paneb südamele kõigile, kellel on kusagil üksikuid lähedasi, neile helistada ja käia külas: "Vajadusel kontrollida üle lukud ja suhelda naabritega. Iga inimese jaoks on turvatunne üks olulisemaid vajadusi ja kodu peaks olema kindlus, kus on turvaline olla. Tegutsege enne, kui võib juhtuda midagi halba. Kui see juhtus meiega, võib juhtuda ükskõik kellega. Ka meie jaoks tundub see kui õudusfilm, kuid kahjuks on see päris elu."
