Kaido Kukk: Tallinnal on olemas kuldvõtmeke rattavarguste vähendamiseks
Politsei koostatud statistika näitab, et eelmisel aastal langes varaste saagiks ainuüksi Harjumaal kokku ligi 1000 jalgratas, millest suurem osa varastati just Tallinnas. Kui keldritest ja koridoridest varastamise vastu on linnal teha vähe, siis tänavalt pihta pandud ratastega on lood teised. Probleemi taga on tõsiasi, et Tallinnas praktiliselt puudub võimalus oma jalgratast turvaliselt avalikus ruumis parkida. Ja just siin on linnal võimalik rattavarguste ennetamiseks palju ära teha.
Nutikas rattaparklate võrgustik
Tallinnas on avatud suveperioodiks kesklinnas kaks valvega rattaparklat, mis tegutsevad üksnes päevasel ajal maist septembri lõpuni. Reaalselt vajadust arvestades on see justkui kaks piiska merre. Esiteks, et jalgratta kasutaja saaks oma ratast kogu linnas ringiliikumiseks kasutada, seejuures muretsemata selle võimaliku kurva saatuse pärast, tuleb luua korralik rattaparklate võrgustik. See eeldab lisaks praegusele kahele hooajati tegutsevale veloparklale mitme aastaringse parkla avamist olulisemates linna sõlmpunkides (näiteks bussijaam, Balti jaam, Ülemiste) ja linnaosade keskustes. Suveperioodil kuluksid kindlast ära ka rattaparklad randades ja parkides.
Teiseks on selge, et näiteks kümne mehitatud valvega rattaparkla loomine ei ole odav lõbu. Täna maksab Tallinn oma kahe hooajalise rattaparkla teenuse eest üle 17 000 euro - see teeb ühe parkla eest ca 1700 euro kuus. Seega kümne parkla avamine samadel alustel terveks aastaks maksaks rohkem kui 200 000 eurot.
Aga saab ka teisiti! Probleemi kuluefektiivseks lahenduseks oleksid nutikad jalgrattaparklad, mis on mehitatud rattaparklatest tunduvalt odavamad ja ei jää ka oma turvalisuse koha pealt neile alla. Jalgratast siinkohal leiutada pole vaja: näiteks Eesti idufirma Bikeep on välja töötanud nutika ja juba toimiva rattaparkimislahenduse, mida täna juba mitmed eraettevõtted kasutavad. Selle abil saab ilma suurema vaevata lukustada tugeva terasest toruga ratta esijooksu ja rattaraami, mille pahatahtlik avamine nõuab rauasaagi ja pikka tööpäeva. Sellistsorti nutika lahenduse kasuks räägib ka selle hind - 17 000 euroga, mis linn maksab täna kahe hooajalise parkla eest, annaks püstitada Tallinnasse kuus nutikat aastaringi tegutsevat rattaparklat. Kui edasi mõelda, siis saaks need suurema vaevata integreerida NFC kaardiga ehk teisisõnu saaks rattalukku avada ja sulgeda personaalse rohelise ühistranspordikaardiga.
Rattarent vs velotakso
Eelmisel kuul teatas Tallinna Linnavalitsus, et hakkab piirama velotaksoteenust. Võib vaielda, kas velotaksode koht on Tallinna vanalinnas või mitte, kuid midagi keelustades tekib alati küsimus, mis on alternatiiv? Naaberlinnasid vaadates leiab juba aastaid linnapildist nutikaid rattarendilahendusi (bike share), mida kasutavad aktiivselt nii linnaelanikud kui ka linna külastavad turistid. Nn. Bike share´i põhimõte seisneb selles, et ratta saab võtta ühest laenutuspunktist ja tagastada teises.
Hiljuti külastasin ühte Tallinna suurust linna Prantsusmaal, kus pangakaardi abil oli võimalik 2 euro eest laenutada endale jalgratas terveks päevaks. Süsteem broneeris mu krediitkaardilt lisaks rendi maksumusele veel 100 eurot, mis vabastati ratta tagastades - seega ratta tagastamata jätmisel oleksin maksnud ratta hinna. Minu arvates suurepärane võimalus turistile soodsalt linnaavastamiseks ja kohalikule oma igapäevatoimetuste tegemiseks. Ühtlasi ka mõistlik alternatiiv velotaksodele.
