„Tegemist ei ole küll imerohuga, aga erinevates Euroopa riikides on leitud, et liiklusalaste korduvrikkumiste arv järelkoolituse läbinute hulgas on kaks kuni kolm korda väiksem kui nende hulgas, kes järelkoolitust ei läbinud,“ teadis valitsuse liikluskomisjoni esimees, majandus ja –taristuminister Kristen Michal sel nädalal inimestele öelda. Eestis veel aastate statistikast rääkida ei saa, sest rehabilitatsiooniprogramm on napilt alla aasta vana. Koolituse vedaja Peeter Rehema sõnul paneb programmi läbinutest uue rikkumise toime alla kümnendiku.

Liiklusalase rehabilitatsioonikoolituse pani Saksamaal ennast mõjusana näidanud koolituse eeskujul kokku Eesti tuntuim liikluspsühholoog Gunnar Meinhard. „Rikkujate mõjutamiseks kasutatakse erinevaid kaasaegseid psühholoogilise mõjutamise vahendeid, et rikkuja saaks aru tegevuse võimalikest tagajärgedest nii tema endale kui ka teistele liiklejatele. See arusaam loob eelduse, et isik püüab ise tulevikus sarnaseid rikkumisi vältida,“ kirjeldab riigikogu liikluskomisjon oma pressiteates koolitusel toimuvat.

Mida seal siis tehakse? Kirjeldusest võib jääda mulje, et seal ei loeta mitte lihtsalt kantslist kuiva moraali, vaid käib ka mingi poolmüstiline tegevus, valge maagia. Kui ainult leiaks kellegi, kes selle omal naha läbi on teinud... Inimesed, kes on esiotsa olnud nõus anonüümselt oma kooliteest rääkima või isegi ajakirjanikuga näost näkku kokku saama, saadavad telefonitraadi teisest otsast ühtäkki vaid kinniseid toone ja hääletut hirmu avaliku häbistamise ees.

Rehema enda sõnul on programmi läbinute seas olnud nii esmase juhiloaga väga noori juhte kui ka pealt 70-seid. „Ja ei ole veel kohanud ühtegi, kes oleks lahkunud sõimates,ˮ kinnitas ta ja nentis, et on olnud ka üksikuid, kelle arvates on see ettevõtmine mõttetu.

„See on inimese enda arvamus ja me aktsepteerime seda, kuid praktika seda arvamust küll eriti ei toeta. Kaks sellisel kindlal seisukohal olnud isikut panid vähem kui kahe kuu jooksul pärast kursuse lõpetamist toime uue liiklussüüteo joobnud olekus ja said täie laksuga karistada,ˮ rääkis Rehema.

Koolitusprogrammi läbima motiveerib politseiamet roolijoodikuid nimelt leebema karistuse määramisega. Liiklusseaduse §224(2) vastu eksinud ehk 0,5–2,49 promillise joobega juht saaks muidu trahvi kuni 1200 eurot ning jääks kuni aastaks juhtimisõiguseta, siis rehabilitatsiooniprogrammi eduka läbija trahv ei ületa 420 eurot ning ka luba sõita jääb talle alles. „Neile, kes on edukalt koolitatud, bussisõidukohustust ei panda,ˮ tutvustas Rehema präänikut.

240 grammi kanget

Pärast mitu päeva kestnud üritamist õnnestus üks lahke vilistlane siiski rääkima saada. Esimese helistamise peale toru võtnud pealt kuuekümnene madala häälega selget eesti keelt rääkiv meesterahvas ütles, et loomulikult on ta nõus rääkima. Tema käis neljanädalase kursuse läbi eelmisel suvel esimeste seas ning pidi sinna pääsemiseks lausa loobuma osalemisest varem plaanis olnud maleturniirist. Kuidas ta sinna sattus?

„See tuli selle emotsiooni pealt, et no kuidas ma ta sinna üksi jätan! Lähen toon ta ikka sealt ära,ˮ rääkis vilistlane, kellel oli selleks hetkeks hinge all paarisaja grammi jagu kangemat kraami. „Kuskil kolm korda 80 grammi, ütleme 240 grammi,ˮ täpsustas ta. „No selline tunne oli, et saan hakkama selle sõbra aitamisega.ˮ

Ta sõitiski sõbrale järele ja keegi nägi. „Mina tean, et see koputati,ˮ rääkis ta aimdusest, millest hiljem kindel teadmine sai. „Alguses oli ta nagu vahelejäämine, aga kokkuvõttes oli see Peeter Rehema asi minu jaoks tegelikult vajalik. Iga asi omal ajal, seda paljud ei taju. Eriti kui oled veel noorem ja härga täis, nagu öeldakse,ˮ võttis kursuse vilistlane oma õppetunni kokku. „Rool ja alkohol ikka kokku ei käi,ˮ oli ta kindel.

Koolitusprogramm peab roolijoodiku kätte saama enne juhtimisõiguse peatamist. Nimelt jääb rikkumise tuvastamise ja otsuse teatavakstegemise vahele 30-päevane tähtaeg. „Selle aja sees peame tegutsema: otsima välja need isikud, võtma nendega ühendust, saama nende nõusoleku, kutsuma nad intervjuule – mis on väga pikk ja põhjalik, kestab kolmveerand tundi kuni tund aega,ˮ kirjeldas Rehema. Lisaks peavad osalejad läbima kaks testi. Üks neist hindab nende alkoholitarvitamise taset ja selle ohtlikkust, teine annab ülevaate inimese kui juhi omadustest – oskusest reageerida, stressitaluvusest jne. „Kui see kõik on tehtud, siis öeldakse inimesele kuupäev, koht ja kellaaeg, kuhu ta tuleb, pliiats taskus, ja hakkab tõsine täiendkoolitus,ˮ ütles Rehema. 

Nii sai ka nüüdne vilistlane vahetult pärast vahelejäämist telefonikõne, milles koolitajad uurisid, kas ta tahaks koolitusest osa võtta. „Mingit präänikut ei pakutud.ˮ Vilistlane selgitas, et kuna tegemist oli tema esmakordse rikkumisega ja tal on ka invaliidistaatus, siis poleks ilmselt teda ka osalemata jätmise puhul väga karmilt karistatud.

Kas ta ka iseenda kohta nende testide abil midagi teada sai? „Iga uus on hästi unustatud vana, ütlen päris otse teile välja. Asjad, mida sul elu jooksul rakendada ei ole, unustad sa lihtsalt ära. Kui ei ole rakendust, siis mandud ja sama on selle ohutundega. Rehabilitatsioon taastas selle ohutunde ja ma pean seda väga vajalikuks.ˮ

Vilistlase sõnul õppis koolitusel tema grupis mituteist inimest ja igaüks neist oli omaette kuju. Inimesi oli igas vanuses, mõned naisterahvad, enamik mehi. „Õhkkond oli asjalik ja töine ja eks selle määras ära koolitajapoolne suhtumine. See oli professionaalne, ainult kiidusõnad,ˮ rääkis ta.
Küsimusele, kumb tema arvates parem on, kas karistamine või rehabilitatsioon, tuleb igati loogiline vastus. „Osasid peab muidugi karistama, aga iga konkreetne juhus on erinev ja seda peab individuaalselt võtma. On inimesi, kes lihtsalt unustavad ära, kuidas asjad on.ˮ

Igaühte koolitusele ei lasta

Rehema sõnul ei saa koolituskutset kaugeltki kõik vahelejääjad. „Oleme otsustanud, et ei kutsu projekti selliseid inimesi, kelle varasemast käitumisest on näha, et nende probleem on mujal. Kui neil on 10 aasta jooksul olnud 18, 28, 49 kokkupuudet politseiga ja vähemalt kaks kolmandikku neist seoses joobeseisundiga, siis on tõenäoliselt tegu meditsiinilise probleemiga ja seda ei lahenda isegi selle pikaajalise koolituse käigus,ˮ rääkis projekti juht ja lisas, et küll aga on inimesed hakanud viimasel ajal tänu meediale ise projekti vastu huvi tundma ja avaldanud soovi koolitusest osa võtta.

Küsimusele, kas löögile pääsevad vaid esmarikkujad, ütles Rehema, et nii range süsteem ka ei ole. „Keskeltläbi on meile sattunud inimesed mitu korda politsei kätest läbi käinud, küll ühtede, küll teiste asjadega.ˮ
Esimese poolaasta jooksul käis joobes juhtide rehabilitatsioonikoolituselt läbi enam kui 200 inimest, neist katkestas 19. Käimasoleva poolaasta kohta ei saa veel täpseid arve öelda, aga Rehema hinnangul jääb katkestajate osakaal 10% kanti. „Uuesti sama rikkumise toimepanijaid on oluliselt vähem kui katkestajaid, aga nad on olemas.ˮ

Tahad lube tagasi? Rehabilitatsioonikoolitus kohustuslikuks

Ka valitsuse liikluskomisjonis oli sel nädalal jututeemaks korduvate ja raskete liiklusrikkumiste ohjeldamine. 

„Inimene, kes näiteks kolme aasta jooksul korduvalt juhib sõidukit alkoholijoobes või teeb seda ka korra enam kui 1,5-promillises joobes, peaks tulevikus esimese eeldusena läbima sõltuvushäirete kontrolli. Seejärel vajadusel ravi, ning oma kulul liiklusalase rehabilitatsioonikoolituse, et juhtimisõigust üldse tagasi saada. Muidugi tuleb tal kanda ka kõik määratud karistused, kuid sõltuvushäire puudumine ja koolitus oleks juhtimisõiguse taastamise eelduseks. Maanteeameti liikluseksperdid teevad suve jooksul tööd ning planeerime hetkel, et aasta lõpus riigikogu menetlusse minevas Liiklusseaduses on vastavad muudatusettepanekud juba sees,“ selgitas valitsuse liikluskomisjoni esimees, majandus ja -taristuminister Kristen Michal.
Michal märkis, et ekspertide hinnangul puudutab see umbes kuni 6000 inimest aastas ning sõltuvushäire diagnoosimine, ravi ja täiendav liiklusalane rehabilitatsioonikoolitus vähendab rikkumise toime pannud inimese liiklusohtlikkust tulevikus, nagu on ka võimalik, et selle mitteläbimisel isiku juhtimisõigust ei taastata.

Tänavu esimese nelja kuu jooksul juhtus Eestis 374 inimkannatanuga liiklusõnnetust (2014. aastal 360), milles hukkus 24 (27) ja sai vigastada 461 (440) inimest. Viimase 12 kuu jooksul on suurenenud sõidukite kokkupõrgete arv ligi 11% - 2014. aasta maist kuni 2015. aasta aprillini juhtus kokku 600 kokkupõrget (542), neis hukkus 29 (40) ja sai vigastada 827 (741) inimest. Veidi on suurenenud liiklusõnnetuste arv jalakäijatega. Viimase 12 kuu jooksul juhtus jalakäijatega 356 õnnetust (350), neis hukkus 24 (28) ja sai vigastada 343 (339) inimest.