Kas laste kasvatamine muutub arvestatavaks alternatiiviks töölkäimisele?
Laste kasvatamine muutub arvestatavaks alternatiiviks töölkäimisele.
On vaieldamatu tõsiasi, et Eesti rahvaarv väheneb. Kindlasti on kusagil olemas piir, millest allpool muutub riigi pidamine väga keeruliseks. Pensionid ja õpetajate palgad, taristu arendamine ja kultuuri säilitamine – kõiks see nõuab raha, ja raha ei tule kusagilt mujalt kui maksudest.
Vähem maksumaksjaid, vähem makse. Vähem makse, vähem riiki. Loomulikult on mõeldav ka olukord, kus osa territooriumist kaevatakse üles ja müüakse maha, sest maapõu on meil täis toorainet. Nauru näiteks pidas fosforiidimüügi tuludest mitu aastakümmet päris edukalt riiki üleval. Ent see on ajutine lahendus.
Kui Eesti ala peaks tühjaks jääma, ei oleks see maailma mõõtkavas eriline probleem. Soovijaid, kes ressursse endale tahavad, ilmselt leidub. Peterburi regioon, kus elab tublisti üle viie miljoni inimese, on kindlasti huvitatud laienemisest Eesti alale. Aasias on rahvast veelgi rohkem. Seega jääb alati võimalus, et avame piirid. Maailmas on inimesi piisavalt. Kuid rahvusriik läheb sellisel moel üsna kindlasti kaotsi.
Uuringukeskus Praxis märgib ühes oma ülevaates, et Eesti ajaloos on olnud kaks kriitilist hetke, kus rahvaarv on langenud ca 150 000-ni – need olid pärast Liivi sõda, millega kaasnes katk ja näljahäda, ning pärast Põhjasõda.
Ometi taastus rahvastik tookord kiiresti ka olukorras, kus sotsiaalsüsteem täielikult puudus. Peredes oli 8-10 last. Kuna riiklikku pensioni ei olnud oodata, siis nähti lastes parimat võimalust kindlustada vanaduspõlv. Suur hüpe sündivuses toimus ka Laulva revolutsiooni ajal, kui rahvusena tekkis lootus, et just sirguv uus põlkond suudab Eesti riigi üle võtta ja teiseks luua.
Iroonilisel kombel on aga just juurdunud heaoluriiik ja avanenud piirid meie sündivusele kehvasti mõjunud. Milleks sünnitada lapsi, kui võib minna Austraaliassse seiklema või Ameerikasse doktorikraadi tegema? Võrdsel määral karjääri teha ja paljulapselist peret hallata suudavad vaid raudse tahtejõuga eesmärgile pühendunud inimesed. Või jõukad inimesed, kes lastega tegelemiseks palkavad lisajõudu.
"Miks ei võiks laste saamine olla ettevõtlusvorm, miks mitte selle pealt tulu teenida?" küsis Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankler hiljuti. Sinnapoole see asi kisubki.
1. märtsil 2015 tuleb valijatel muuhulgas otsustada selle üle, kas riik hakkab edaspidi toetama lastega peresid või hoopiski puuetega inimesi. Viimased ajavad oma asja praeguse opositsioonierakonna kaudu, kes omal ajal töövõimereformi käivitas ning loosungites samuti lastega perede toetamisest on rääkinud.
Tõde on aga valus. Töövõimetustoetusteks ja lastetoetusteks eelarve tasakaalu säilitades raha ei jätku. Nii, nagu riigil oli valida, kas jätkata saartega ühenduse pidamist Leedo laevadega või ehitada ise uued, on valikukoht seegi, kas praegu töövõimetoetusteks makstav veerand miljardit eurot kümne aastaga kahekordistub või mitte. Kolmanda lapse suurtoetuseks arvatakse kuluvat 70 miljonit aastas. Hoomamatud numbrid, kuid piisavalt arusaadavad, et mõista: kõike võrdses mahus ei saa. Seega tuleb riigil valida: kas puuetega inimesed või lapsed.
Muidugi ei ole maksumaksja raha eest lisasündide ostmise lootus kogu lahendus, mis tagab riigi püsimise. Üheksa aastat tagasi muretses Rein Taagepera demograafilise vetsupoti pärast, kuhu Eesti kukkumas on. Iibe pärast südant valutades juhtis ta tähelepanu sellelegi, et "poisikesest saab mees mitte keppides, vaid laste kasvatamises osaledes – kuus last kolme naisega ei anna mõõtu välja."
Laste kasvamine täisväärtuslikus peres on vähemalt sama tähtis kui elevus sünnitusmajades. Võib juhtuda, et kui rahasüst kolmelapselistele peredele tõeks saab, kerkib peresuhete kvaliteet veelgi teravamalt esiplaanile.
