Inimühiskonnas peetakse üldiselt normaalseks, et suurem ja vägevam aitaks endast väiksemaid ning nõrgemaid. Kui keegi on hädas, tuleks appi minna. See mõtteviis eristab meid loomariigist, kus tugevam jääb ellu ja väetim süüakse lihtsalt ära.

Tallinnale on alusetult nina peale visatud mittehoolimist elust väljaspool tema piire. Pealinna kuvatakse, kui ahnuse kehastust, kes mujalt Eestist rahva endasse ahmib. Nõutakse, et pealinn peaks ülejäänud Eestile ka midagi tagasi andma. Nüüd, kus seda on tehtud, mängib meedias jälle vinguviiul.

Tallinn ei ole lihtsalt Eesti pealinn, vaid ka meie suurim kohalik omavalitsus. On suhtumist, mida Tallinn endale lubada ei saa. On käitumist, mida ühelt euroopalikkuse kantsilt oodatakse. Seega, oleks absurdne eeldada ühelt Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnalt raha eraldamist üksnes ja eranditult asjadele, mis on konkreetselt seotud tema endaga, tema territooriumiga või tema elanikega. Tallinn on kogu Eesti pealinn ja tahes-tahtmata eeldatakse talt ülejäänud Eesti silmis kordades enamat kui näiteks Viljandilt, Narvalt või Kärdlalt.

Eestimaa pealinn on lahkelt toetanud teisi omavalitsusi, erinevaid ettevõtmisi, algatusi, üritusi, inimesi ja seda nii mujalt Eestist kui ka naaberriikidest. Olgu selleks siis Eesti Ema kuju püstitamine Rõugesse, Tõrva linna Laululava taastamine, Haapsalu Lastekodu põlengus kannatada saanud lastele ratastooli otsmine või hoopis Riia kaubanduskeskuse varingus kannatada saanute abistamine. Kas ka need toetused tuleks kõik siis nüüd tagasi küsida? Sama hästi võiks ju öelda, et Eesti peaks toetama eestlasi ja Eesti asju ning loobuma regulaarsest välisabi andmisest. Selliste teemade üle arutleminegi peaks piinlik olema, kuna kuulume ju Lääneriikide ja Euroopa Liidu perre.

Tänavu sügisel tuli Tallinna linn siis Kiltsi külale vastu ja toetas rahvamaja-külakeskusesse uue põranda ehitust. Juba aastal 2008 võeti rahvamaja suure saali põrand vammi tõttu üles. Külaselts, mis kannab nime MTÜ Meie Kiltsi, taotles küll erinevate projektide kaudu raha uue põranda panemiseks, kuid mitte keegi toetust ei andnud. Ka koduvald Väike-Maarja, ei suutnud oma eelarvest sentigi leida, ega ka riigieelarvest vajaminevat raha küsida, kuigi vallavanema erakonnakaaslased istuvad Toompeal vabariigi valitsuses. Hullem veel - vallavanem on öelnud, et Kiltsi rahvamaja-külakeskuse põranda remontimine ei ole tema prioriteet.

Kogunisti kuus aastat järjest pidi aktiivne külategevus, peod ning memmede laulu- ja tantsuring sisuliselt külakeskuse koridoris toimuma. Nii ei jäänudki külaseltsil muud üle kui pöörduda viimases hädas pealinna poole siiras lootuses, et äkki sealt on oodata mõistmist ja tuge. Tallinna linna eesmärgiks on ikka abivajajaid aidata ja otsustas Kiltsi rahvast toetada. Muide mitmed pered, kes Kiltsis toimetavad, elavad ja töötavad tegelikult Tallinnas, mis on tänase Eesti olematu regionaalpoliitika tulemus.

Tallinn tegi heasoovliku ja südamliku žesti, mis aga nüüd ei meeldi nii „sotsiaalsetele" sotsiaaldemokraatidele kui ka IRLile. On arusaadav, et käes on valimiste eelne periood, kus iga poliitiline jõud üritab kõigest väest silma paista ja pildile pääseda, aga vihast Kiltsi rahvamajale tehtud heasoovliku kingituse vastu ma ausalt öeldes küll aru ei saa. See on lihtsalt ebainimlik. Me oleme üks eesti rahvas ja me peame kokku hoidma, oleme siis Kiltsist, Otepäält või Tallinnast.

Ma ei saa ka kuidagi nõustuda meedias leviva valega, nagu Tallinna linn toetas Kiltsit seetõttu, et mina olen samast omavalitsusest pärit. Tõsi, ma kavatsen seal piirkonnas küll riigikokku kandideerida, aga otsus pealinnast abi taotleda oli ikka Kiltsi küla aktiivi poolne tubli initsiatiiv. Mul on tõsiselt hea meel, et Kiltsi külal hästi läheb, aga tegelikkuses asub minu kodu Väike-Maarja valla teises otsas.

Kiltsi rahvamaja-külakeskuse uue põranda panemine oli küll väike samm Tallinna linnale, kuid tõsine hüpe edasi Kiltsi rahvale!