“Olen juba 4b klassis, tahan, et kõik oleks rahulik,” ütleb kuulekalt vanamemme palvel kena plikatirts. Kool avati mõne päeva eest, kuid kui tunnid läbi, ei asu ta kodutööd tegema, vaid läheb emale appi. Seljas lillade triipudega kampsun ja jalas sinised plätud, tirib ta viieliitrise vett triiki täis plastikpudeli korrusmaja trepile, puhkab pisut ja ronib siis sellega kolmandale korrusele.

Donetskist 60. kilomeetri kaugusel asuvasse üle poolesaja tuhande elanikuga Šahtarskisse sõidab tänu DNR-i kontrollpunktidele pisut üle tunni. Alates aprillist separatistide kontrolli all oleva linna suutis Ukraina armee juuli lõpus tagasi võtta, kuid seda vaid mõneks päevaks. Just siin piirkonnas peatus pealetung ning lõppes edutult plaan ümber piirata Donetski linn.

“Me ei näinud, kes tulistas, aga me ei usu, et DNR pommitaks oma inimesi,” teatab keskealine daam ja “tänab” Porošenkot, emade, meeste ja laste tulistamise eest. “Tänan ka selle eest, et ei maksta pensioni ja palka, polikliinik ja lasteaed ei tööta, vett ei ole.” Vanem mees sekkub vestlusesse ning teatab, et pigem tuleks selle kõige eest tänada Putinit. Miks? “Putin on oinas!” ütleb ta. Tema arvates on just Venemaa ja selle president tavaelanike kannatustest süüdi.

Risti vastupidisel seisukohal on DNR-i ühe pataljoni komandör Igor “Vicha”. Kohtumisel kinnitab ta mulle, et kogu hävingus on süüdi Ukraina armee ning nemad on teinud kõik, et taastada tsiviilelanike normaalne elu. “Oli aeg, kui kogu Donetski piirkonnas ei tulnud kraanidest vett. Aga ka siis tagasime kõikjal, ka Šahtarskis, inimestele joogivee," teatas ta.

Shakhatarskis ringi jalutades näeb koolist tulevaid lapsi ning ka polikliinik on lahti ja ühistransport sõidab. Vestlen bussipeatusest naisega, kes mõni päev tagasi pöördus tagasi sugulaste juurest Ukraina kontrolli all olevalt alalt. “Põgenesime juuli lõpus, aga usume, et nüüd on taas võimalik kodus elada,” ütleb proua. Poliitilistel teemadel keeldub ta rääkimast, soovib vaid rahu.

Rahu küsimuses on vist kõik Šahtarski elanikud ühel meelel, aga selles, kes konfliktis süüdi on, kes linna tulistas, milline on piirkonna tulevik ning kes peaks välja maksma pensionid, toetused ja palgad, lähevad arvamused lahku.

“Me oleme Ukraina kodanikud, seega peab Ukraina meile maksma,” ütleb ema, kel käevangus 3-aastane poeg ja 7-aastane tütar. “Aga mina olen isiklikult nõus sellega, kui siin on Ukraina,” ütleb teine naine, mõlema käe otsas kümneliitrine ämber vett triiki täis. “Aga nad (lääne-ukrainlased - S.M) peavad vaatama meid ka kui inimesi.”

Aga kuidas Ukraina saab aidata, kui siin neil puudub igasugune kontroll? “Elame ju Ukrainas ja Porošenko on meie president, järelikult tema peab aitama,” ütleb vanaema. Kuidas täpselt seda teha, ei oska keegi öelda.