Iivi Anna Masso: paljud soomlased peavad Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi valikuid Soome omadest õigemaks
Delfile antud intervjuus ütles politoloog, õppejõud ja Vabariigi Presidendi nõunik Iivi Anna Masso, et Soome kõhklused Venemaale sanktsioonide kehtestamisel on märk Soome valitsuse sisemistest vastuoludest.
Soome välisminister Erkki Tuomioja ütles esmaspäeval, et kui Ukraina ja Venemaa suudavad relvarahust kinni pidada, pole uusi sanktsioone vaja. Teisalt on Venemaa Krimmi juba vallutanud ja Ida-Ukrainas on asi pooleli. Kuidas saab selles valguses öelda, et uusi sanktsioone pole vaja?
Ma pean seda ise ka imelikuks, et Tuomioja vägede väljaviimist ja annekteeritud alade tagasi andmist ei maininud. Aga kas see on vana liini jätkamine? Ma ei ütleks. Soome on ELiga üsna ühte jalga käinud. Jah, mitte kõige kiiremate ja julgemate hulgas, aga siiski.
Näen siin rohkem Tuomioja isiklikku ristisõda - tema esmaspäevane seisukoht on samas sarjas tema varasemate väljaütlemistega näiteks Ukraina kriisi või Eestisse NATO baaside rajamise osas.
Kuigi Soome peaminister Alexander Stubb seda eitab, on Soomest tulnud signaale, et valitsuses on sisemisi lahkarvamusi. Ehkki nad püüavad jätta muljet, et nad on kokkuleppele jõudnud, ütlesid isegi Soome avalikõigusliku YLE uudised, et valitsuses on Vene sanktsioonide teemal vastuolusid.
Äkki on Touomioja lihtsalt eelmise põlvkonna mees, kes hoiab alal Soome kunagist välispoliitilist joont?
Ma ei näeks seda vanuse küsimusena, pigem on siin vahe sees vaimsete põlvkondade mõttes. Näiteks on Tuomioja hiljuti väitnud, et Ukraina kriis ei mõjuta Soome julgeolekut. See on aga vastuolus Soome pea- ja kaitseministri seisukohtadega.
Nagu te 2009. aastal välispoliitilises kuukirjas Diplomaatia ilmunud artiklis kirjutate, on Soome Eestiga võrreldes olnud hoopis teist meelt ka Nord Streami ja Gruusia sõja osas.
On muidugi. Soomes käib nendel teemadel praegu väga terav debatt ja on palju hääli, mis ütlevad otse, et Eesti valikud ja lahendused on olnud õigemad. Eelmisel nädalal kirjutas seda näiteks Euroopa Parlamendi liige Petri Sarvamaa. Lisaks on soomlaste arutelu NATOga liitumise osas tunduvalt elavnenud ja sellest saab kevadistel parlamendivalimistel oluline teema. Aga praegune välispoliitiline liin ilmselt jätkub.
Kui tõenäoline on, et Soome liigub NATOle veel lähemale, arvestades, et äsja pani Soome allkirja protokollile, mis tagab toetuse NATO vägedele, mis Soomes õppustel on? Kui Kokoomus ja praegune peaminister Stubb selle liiniga valimistele lähevad ja võidavad, siis peaks liitumine tulema ka valitsuse lauale. Aga tõenäoliselt saab valitsuse koosseis olema kirju ja seetõttu ei jõuta konkreetsete otsusteni.
Soome vastuseisu Venemaa suhtes sanktsioonide rakendamise osas on püütud seletada ka Venemaa ähvardusega keelata Finnairile Venemaa õhuruumi kasutamine. Kas see, et Soome majandusel pole parimad päevad, mõjutab ka poliitikat?
Sellega püüab Venemaa ähvardada. Samas siin peaks Soome ja EL ühte hoidma. Finnairi ähvardamine teeb soomlastele hirmu, sest siin on küsimus ka liikumises Euroopa suunal. Nimelt teenib Finnair Aasia lendudega raha, tänu millele saavad soomlased Euroopasse lennata. Kuidas see asi lahendada ja kas õige taktika on Vene ähvardustele järgi anda, on teine asi.
Lisaks paneb mind hämmastama see, et Soome peab endiselt Rosatomit tõsiseks ja usaldusväärseks partneriks, et järgmist tuumajaama ehitada. Seega pole küsimus ainult lendudes või Valio piimas, vaid ka tuumaenergias.
Mul on raske kujutada ette mõnd Soome ministrit ütlemas, nagu meil Jürgen Ligi, et unustage Venemaa kaubanduspartnerina ära, sest ta pole usaldusväärne. Soome toetub ka täna Venemaale ja seda hoolimata 90ndate lamast, mille põhjustas liigne toetumine NSVLile.
Millised on sellise poliitika kõrvalmõjud?
Erinevalt meist, ei arutata Soomes näiteks selle üle, mis juhtuks, kui Soome ise oleks raskes julgeolekuolukorras. See küsimus avalikkusesse ei jõua, seda tõsiselt ei arutata, sest loodetakse, et 1944. aasta jätkusõjas kättevõideldud vabadus püsib alati. Aga vaadates, kui ettearvamatu on Venemaa, siis võiks loota pigem ELi ühtsusele rohkem kui Venemaa ettearvatavusele.
