Metsaülikool: looverialade õppimine tuleb kasuks ka tulevastele inseneridele
Tänavuse Metsaülikooli lõpetas arutelu kunsti ja hariduse teemal. Teema avas haridusministeeriumi asekantsler Mart Laidmets, kes rääkis, et kunstidega tegelevaid lapsi ja noori on Eestis oluliselt enam kui varem ning üldhariduse tasandil tegeletakse aina enam kunstide integreerimisega muudesse ainetesse. Samas tõstatas ta küsimuse, kas Eesti kõrgkoolides õpib täna kunstierialadel liiga palju tudengeid.
Lisaks Laidmetsale vestlesid paneelis antud teemal Viljandi Kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann ja kunstiteadlane ja -pedagoog Anneli Porri.
Laidmetsa hinnangul on on nüüdisaegses kunstihariduses olulised seosed teiste ainete ja kaasaegsete ja praktikatega. “Rõhku soovime panna õpilase aktiivsuse, loovuse ja ettevõtlikkuse innustamisele, samuti kunsti tõlgendusoskuste arendamisele. Õppekava koostamisel tegeleme varasemast palju enam ka üldpädevuste arendamisega, mitte veel enamate ainete lisamisega. Ennekõike tegeleme õpilaste inimeseks kasvatamisega,“ rääkis Laidmets.
Laidmetsa sõnul on kõige alus õpetajakoolitus. „Kui õpetaja on harjunud aastakümneid ühte asja ühtmoodi tegema, on see suur muutus, mida me eeldame. Ootame siin eriti suurt panust ülikoolidelt, kes suudavad uusi mõtteid õpetajakoolituse vallas kõige otsesemalt ellu viia.“ Laidmets rääkis ka, et oluline on kunstiliikide lõimimine teiste ainevaldkondadega ja teiste ainete raames käsitletavate kunstiliikide tähtsustamine, olgu selleks film ja draama kirjanduse ainekavas või tants kehalise kasvatuse koosseisus.
Aastal 1985 oli meil muusika- ja kunstikoole 49, tänaseks on neid 133, millest 98 on munitsipaalomanduses. „Noored saavad kontakti muusika ja kunstiga täna palju lihtsamalt. Ka kutsekoolides kasvab kunstivaldkondade huviliste arv. Kõrghariduse puhul on numbrid veelgi selgemad. Kui 1993. aastal oli kunstide õppesuunal 1200 tudengit, siis aastal 2010 on peaaegu 4000. Aastal 1993 lõpetas kunstikraadiga 200 üliõpilast, 2012 aga neli korda rohkem. Loodetavasti suudame ära tarbida kõik selle, mida need inimesed loovad, aga siiski peame paratamatult koomale tõmbama kaunite kunstide õpetamist kõrghariduse tasandil, fokusseerima,“ rääkis Laidmets.
„Vajalikud on mingid raamid, et tagada võimalus omandatud erialaga võimalus ennast ära elatada. Hariduse planeerimise osas on kavas lüüa koordinatsioonikogu ja selle alla valdkondlikud ekspertkogud, millise saab ka kultuur. See kogu saaks siis öelda, et te võite kõik küll maalikunsti õppima minna, aga umbes 10% sisseastujaist on võimalik vaid sellel erialal tegutsedes ära elada. Nii saab noor inimene algusest peale arvestada tõsiasjaga, et peab oma eriala kõrval lisaks midagi muud tegema,“ kõneles Laidmets.
Kvaliteet versus kvantiteet
„Numbrite taga on inimesed ja inimsaatused, mida lörtsime kergekäeliselt, kui ülikoolid lähtuvad vaid rahast – tulgu aga ja õppigu, me kindlustame end sellisel viisil paremini. Kui laseme inimesel 4-5 aastat õppida midagi, millega pole pärast midagi peale hakata, pole see kõige ausam kaup. Kunstis on sissetulekud ka väga erinevad – tipud teenivad väga hästi, aga neid on vähe, ülejäänud peavad paraku ajama sageli läbi riigi keskmisest oluliselt madalama sissetulekuga," lisas ta.
Laidmets tõstatas ka kvaliteedi küsimuse. „Kui meil on 200 lõpetaja asemel 800, siis kõigist ei saa saada professionaalseid viiuldajaid. Oluline on, et me ei toodaks ühtlast keskmist, et ka tipud suudaksid välja kasvada. Lassmann selle hinnanguga ei nõustunud. „Arvamus, et tippe on Eestis kogu aeg olnud, minu meelest ei päde. Nii palju, kui praegu on Eestist pärinevaid tipptegijaid, pole neid kunagi varem olnud. See on aastakümnete jooksul meie kunstiülikoolides tehtud töö tulemus. Siiski pole mõttetu mõelda, kui palju kunstnikke on Eestis vaja. Lähtuda saab siin vaid muusika ja teatri infrastruktuuri vajadustest, samas peame siiski suutma endiselt teatud hulga tippe välja koolitada,“ rääkis ta.
Anzori Barkalaja hinnangul on kapitalistlik majanduse korraldus liikumas vähenõudliku ja seoste loomise oskuseta tarbija domineerimise tulemusena talentide ja loovuse puuduse suunas ja seda mitte ainult kunstivaldkonnas. „Praegu otsitakse juba tööstuses talente, elementaarset seoste loomise oskust. Küsitakse, kuidas tuvastada loovuse tekkemehhanismi, et hakata seda kasvatama. Aineõpetusest pole mingit kasvu, kui noor kasvav organism ei tegele kunstidega. Hiljem võib ta minna ka inseneriks, hea ongi, kui ta seda teeb, aga tal on loovalge sees. Et inimene saaks areneda, vajame T-kujulist laiapõhjalist haridust, mitte I-kujulist kitsast haridust,“ kõneles ta.
Sama meelt oli ka Anneli Porri, kes kinnitas, et loovained tagavad meile õnneliku elu „See pole joonistusoskus, vaid omadus, mis jääb sinuga eluks ajaks. Moodsa sõnaga öeldes, see on n-ö life hack – kui oled kunsti õppinud, annab see oskused toimetada väga edukalt ka muudes valdkondades,“ rääkis ta.
