Haljukov saavutas kahekümne osaleja seas 8. kohta, mis tagas Eestile kaheteistkümne parima sekka pääsu ning avas ukse finaalvõistlusele, teatas Eesti Kulinaaria Instituut.

Võidukolmiku moodustasid Rootsi (kuld), Taani (hõbe) ja Norra (pronks). Konkurentsist pudenesid ja Eesti seljataha jäid mitmed vanad ning tuntud gastronoomiamaad nagu Itaalia ja Hispaania.

Rahvusvahelises žüriis Eestit esindanud Dimitri Demjanovi sõnul eristus meie töö naturaalsuse ja selgete maitsete poolest.

"Eestit peeti juba esimese võistluspäeva järel esikolmikusse kuuluvaks. Meie edu tagas läbimõeldud kontseptsioon, kandidaadi pühendumine treeningutele ja sooritusele, aga ka töö visuaalne lahendus, mis sündis koostöös Eesti Kunstiakadeemia kunstnike ja Iir Hermeliiniga," lisas Demjanov.

Dmitri Haljukov hinnangul oli võistlus siiski palju pingelisem kui ta oli ette kujutanud. “Bocuse d’Orile pääsemine on olnud minu unistus juba mitu aastat. Nüüd olen finaalis sees ja tunne on täiesti kirjeldamatu,“ jagas Haljukov muljeid.

“Minu seljatagust on kindlustanud ning mind on toetanud ja innustanud suur tiim, kelleta selline grandioosne ettevõtmine ei oleks võimalik. Eelkõige soovin esile tõsta treenereid, Emmanuel Wille’i ja Jonas Lundgreni,” märkis kandidaat. “Nüüd tuleb veel kõvasti tööd teha, et Lyonis väärikalt esineda. Ma olen väga, väga õnnelik!” sõnas Haljukov.

Parima kalaroa preemia sai Prantsusmaa, parima lihakandiku vääriliseks hinnati Soome, abikoka eripreemia pälvis Venemaa. 2016. aasta Bocuse d’Or Euroopa vooru korraludsõiguse sai Ungari.

Origami inspireeris

Euroopa eelvooru kalaroa kohustuslikuks põhitooraineks oli tursaliste perekonda kuuluv saida, lisaks Beloni austrid ja sinimerikarbid.

Liharoog tuli valmistada Rootsi kohalikust põrsalihast. Koka loodud menüüs peab avalduma võistlejamaa rahvuslik eripära, et seeläbi tutvustada riigi toidukultuuri ja valitsevaid trende. Kodust võttis Eesti meeskond kaasa vajalikud töövahendid, köögiseadmed ja toorained.

Võistlustöö garnituuris kasutati eestimaist rukkileiba, pohli, kartulit ja peekonit, astelpajumarju, kukeseeni, kõrvitsat, õunu ning Vana Tallinna likööri.

Eesti võistlustöö raamistik tulenes jaapani päritolu ja täiuslikku käsitööoskust nõudevast origamist. “Origami tähendab tervikliku skulptuuri loomist ühestainsast lehest ilma seda lõikamata. Hea kokk aga suudab oma loovust ja oskusi kasutades luua ühest tervest loomast täiusliku roa,” viitas Demjanov köögifilosoofias tuntud “ninast sabani” lähenemisele.

“Sealiha on eestlastele sajandeid tuttav kohalik tooraine, origami kaudu aga tahame näidata, et Eesti köök on lisaks juurte juures püsimisele ka rahvusvaheline,” märkis ta.

Eesti kandidaadi seljatagust on pikal ja pingelisel treeningperioodil aidanud kindlustada 15-liikmeline meeskond. Võistlusareenil saab kandidaadile kohapeal abiks olla commis chef ehk noorkokk, kelleks on sel korral Dmitri Fjodorov restoranist Ribe.

Võistluse ajal on kandidaadil veel lubatud suhelda boksitreener Emmanuel Willega, kes on juba mitmendat aastat Eesti võistlejaid nõustanud ning kes igapäevaselt restoranis Olde Hansa peakoka ametit peab.

Võistluskandikute ja hõbetatud nõude valmistamisel tehti aga koostööd Eesti Kunstiakadeemia metallikunstnike ning teatrikunstnik Iir Hermeliiniga.