Valitsus on Riigikokku saatnud kooseluseaduse eelnõu, mis kavatsetakse vastu võtta nö tavalise seadusena. Minu arvates pole see põhiseadusega kooskõlas, sest põhiseaduse paragrahv 27 sätestab, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. (Pangem tähele, et paragrahvi tekstis kasutatakse sõna „perekond".) Seega on põhiseaduse alusel kaitstavaks väärtuseks justnimelt perekond, mida rahvas on lugenud enda püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluseks.

Praegust põhiseadust ei võtnud vastu mitte parlament, vaid see võeti vastu rahvahääletusel 1992. aastal. Selles kasutatud „perekonna" mõiste saab puudutada vaid traditsioonilist peremudelit, sest tollases kontekstis olid „perekond" ja „abielu" sünonüümid. Ka põhiseaduse paragrahvi 27 kommentaarides on öeldud, et abielu all, mille kaitse see paragrahv tagab, peetakse silmas traditsioonilist mehe ja naise abielu („Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne", Juura, Õigusteabe AS, Tallinn 2002).

Kooseluseaduse eelnõu kontekstis tuleb küsida, kas rahvas on andnud Riigikogule volituse muuta „perekonna" kui põhiseadusega kaitstud väärtuse sisu. Praegusel juhul saab taolisele küsimusele vastata eitavalt, sest eelmiste Riigikogu valimiste eel ei olnud kooseluseaduse ja perekonna mõiste muutmise temaatika aktiivselt päevakorral.

Oluline on ka fakt, et 2013. aastal läbi viidud rahvaalgatuse käigus koguti üle 38 000 allkirja kooseluseaduse vastu ja traditsioonilise peremudeli poolt. Tegemist on taasiseseisvunud Eesti populaarseima petitsiooniga. Võrdluseks: presidendi algatatud rahvakogu.ee kasutajaks, ettepaneku sisestajaks, kommenteerijaks või eelistajaks vormistas end üle 1100 inimese ehk rohkem kui 34 korda vähem. Rahva meelsuse avaldumine seoses ette valmistatud seaduseelnõu ja traditsioonilise peremudeliga loob Eestis üsnagi unikaalse olukorra, millega Riigikogul tuleks põhiseaduse järgimiseks arvestada.

Poliitiliselt korrektselt väljendudes on küsitav Riigikogu mandaat kooseluseaduse osas (vähemasti pärast 38 000 allkirjaga petitsiooni). On paratamatu, et kooseluseadusega laiendatakse perekonna senist mõistet, aga nagu öeldud, omab perekond institutsioonina põhiseaduslikku kaitset.

Minu arvates tuleb põhiseaduse järgimiseks panna kooseluseaduse eelnõu rahvahääletusele. See aitaks kaasa avalikule arutelule küsimustes, mida peab rahvas enam kui 20 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist perekonnaks ja kuivõrd tahetakse traditsioonilist perekonna mõistet muuta või laiendada.

Rahvahääletus aitaks kaasa ka senisest sisulisemale ühiskondlikule debatile selle seaduse pikaajaliste mõjude üle. Praeguseni on sisulist arutelu asendanud sageli propaganda, aeg-ajalt ka emotsionaalne sõnasõda. Demokraatia tagamiseks ja põhiseaduse järgimiseks oleks parim tee üldrahvalik arutelu ja sellele järgnev rahvahääletus.