Eesti Pank võiks trükkida krooni kujundusega eurosid
Selgub, et Eesti rahvas hindab Eesti kroonil kujutatud rahvuslikke ikoone emotsionaalselt väga kõrgelt. Kuidas muidu mõista fakti, et kuigi euro kasutuselevõtmisest on möödunud juba kaks ja pool aastat, ei raatsi inimesed kroonidest loobuda ning Eesti Pangal on ringlusest veel kätte saamata 50 miljonit krooni?
Selgub, et rahal on lisaks majanduslikule funktsioonile ka emotsionaalne ning esteetiline tähendus. Raha kujundusega kaasaskäiv visuaalne emotsioon ja poliitilised ikoonid toetavad usku seda raha emiteeriva riigi kui poliitilise idee tugevusse ja usaldusväärsusesse. Järele mõteldes töötab sedalaadi poliitikoonide abil emotsioonidega mängimine ka tagurpidi. Kujutades rahal sobivaid poliitikoone, saab mitte ainult toita olemasolevaid väärtushoiakuid, vaid luua ka uusi.
On ju nii, et tänapäeval saab istutada inimeste pähe ideid ehk juhtida inimeste mõtlemist tellijale vajalikus suunas. Selleks on olemas terve rida neuropsühholoogial põhinevaid võtteid. Uute ideede istutamisest inimeste pähe on saanud ju lausa suurtööstus – reklaami- ja kommunikatsioonitööstus, mille harud ulatuvad tippspordist poliitikani. Reklaami puhul domineerib visuaalne külg, kommunikatsiooni võtetega rõhutakse verbaalsele, sõnalisele küljele. Poliitika huvides tarvitatakse massiturunduse võtteid juba aastakümneid. Seejuures visuaalse keelega manipuleerimist nimetatakse poliitikonograafiaks. Tegemist on spetsiaalsete võtetega kujundatud ikoonide ja sümbolite esitamisega, mis peavad tugevdama inimeste usku antud poliitilisse võimu või poliitilisse ideesse.
Võtkem näiteks poliitiline idee Pan-Euroopa Ühendriikidest (vaata Euroopa Parlamendi saadiku Guy Verhofstadti manifesti „The United States of Europe“). Ühe toetava poliitikoonina Euroopa Ühendriikide ideoloogia ülesehitamisel saab käsitleda ka Euroopa Liidu ühisraha eurot. Toimijaks on seejuures mõlemad: nimi ja välisilme. Vaatamata sellele, et euro on Eestis nüüdseks käibel juba kaks ja pool aastat, pole enamik eestlasi ilmselt mõelnud sellele, et Euroopa tasandil rahvuslike valuutade nimetuste (mark, kroon, frank jne) loobumisel ühisraha ühise nimetaja kasuks võis olla ka poliitikooniline mõte: Euroopa rahvusriikidest ühepajatoidu keetmise idee, mille sihiks on Euroopa Ühendriigid.
Massidel on nagunii ükskõik
Selle kasuks räägib mitu asjaolu. Esiteks, eurode kujundamise printsiibiks võeti rahvuskultuuriline neutraalsus ning eesmärgiks oli peita rahvuskultuurilisi erisusi, üritades jätta nõnda muljet ühtsest Euroopa kultuurist. Sellepärast ei kujutatudki eurodel reaalseid ajaloolisi ehitisi, mis seostuksid ühe konkreetse rahvusega, vaid eurodel on kujutatud fiktiivseid kombinatsioone sääraste ehitiste elementidest.
Teiseks: euro kui ühisnimetaja „ristiisaks“ peetakse endist Saksamaa rahandusministrit Theo Waigeli, kelle kodupartei CSU on Saksamaal tuntud kui häälekas Kreeka eurotsoonis hoidmise eestkõneleja.
Kuidas nime-ikoon töötab? Selle loogika on lihtne. Raha on kaasaegse poliitika vaieldamatu võtme-institutsioon. Isegi rahaühiku nimi on palju tugevam ja mõjukam kui mingi muu riiklik atribuutika. Me teame Rootsi krooni aga mitte riigi vappi, hümni ega iseseisvuspäeva. Kui meil on Euroopas juba kehtiv ja rahvusriikide tasandil omaks võetud ühine raha, pealegi ühise nimega euro, siis miks mitte teha ära ka kosmeetiline nimemuutus? Näiteks Euroopa Liidust ühendriikideks või föderatsiooniks? Massidel on nagunii ükskõik.
Demokraatlikus riigis peaksid poliitilised ikoonid väljendama rahva kui kõrgema võimu kandja üldist tahet. Kui Eesti rahvas usub veel rahvusriigi mõttekusse ning näeb Euroopa Liitu pigem ühise turuga rahvusriikide ühendusena, üteldes selge „ei“ pan-euroopalikule ühepajatoidule nagu föderatsioon või ühendriigid, siis oleks Eesti inimeste suhtes ausam võtta Eestis kasutusele ka vastava poliitikonograafiaga eurod. Ei tohiks mõjutada inimeste mõtlemist Euroopa Ühendriike väärtustava kujundusega. Seda enam, et Eesti Pangal oleks täielik õigus viia Keskpanga lauale ka Eesti krooni kujunduse elementidega 5-500 euroste trükkimise idee.
