OECD andmetel elas Rootsis 2010. aastal vaesuses üheksa protsenti elanikest, mida on enam kui kaks korda rohkem kui 1995. aastal, mil sellises olukorras inimesi oli ühiskonnas neli protsenti.

Erinevalt Rootsist ei ole suhtelises vaesuses elavate inimeste arv naaberriikides Norras ja Taanis võrreldaval määral kasvanud.

Ühiskonna tulude jaotuse võrdsuse või ebavõrdsuse arvuliseks iseloomustamiseks ja teiste piirkondadega kõrvutamiseks kasutatakse Gini koefitsienti. Mida suurem see koefitsient on, seda ebavõrdsemalt tulud ühiskonnas jagunevad.

OECD andmetel oli Rootsi Gini koefitsient 1995. aastal 0,211 ja 2010. aastal 0,269. Võrdluseks võib tuua teise heaoluriigi Norra, kus sama perioodi jooksul ei ole nii suurt muutust toimunud ehk Norras jagunevad tulud võrdsemalt, sealne Gini koefitsient oli 2010. aastal 0,249.

Kui rääkida Eestist, siis 2010. aastal oli Gini koefitsient 0,319, mis on põhjamaadest päris kaugel maas, kuid võrreldav näiteks Itaaliaga (0,319) ja Prantsusmaaga (0,303) või hoopis Kanadaga (0,320).

Vaesusesse langemise risk ning ebavõrdsuse tunne on nii Rootsis kui ka mitmel pool mujal kõige suurem just noorte hulgas. Ka Eesti paistab siinkohal negatiivselt silma.

Toetudes statistikale, pole eriti põhjust kahelda, et Rootsis toimuvate tänavarahutuste juures mängivad rolli nii äärelinnade elanike suhteline vaesus ning sealsete noorte seas maad võttev lootusetuse tunne, mis praegu väljendubki vägivallas.

OECD andmetel oli paljudes riikides (sh traditsioonilistes heaolumaades) juba enne 2008. aastal alanud üleilmset majanduskriisi ühiskondlik ebavõrdsus kasvanud tasemele, mida organisatsiooni ajaloo jooksul täheldatud ei olnud. Paraku puuduvad praegu ka julgustavad andmed selle kohta, et arenenud riikides hakkaks lähiajal ühiskond uuesti võrdsemaks muutuma.