Jakko Väli: Tänane koalitsioon kui Kalevipoja mõõk
Reformierakonna dogmad on kui Kalevipoja mõõk, mis lõikab nii rahvusel kui ka riigil jalad alt. Mis rahvusesse puutub, siis väärikas väljasuremine ongi aga parem kui lolliks lüpsikarjaks muutumine.
Seitse aastat nägi Kreutzwald kurja vaeva, et luua eestlastele rahvuseepos Kalevipoeg. Seitse aastat nägi Soome sepp Ilmarinen selles eeposes kurja vaeva, et sepistada vanale Kalevile vääriline mõõk. Seitse aastat on olnud - näiliselt mängleva kergusega -tänase Eestimaa kroonimata kuningaks Andrus Ansip.
Seitsme aastaga jõuab palju korda saata. Kuid jõuab ka palju rumalusi või suisa sigadusi teha, mille vilju maitseb ühiskond alles teatud aja pärast.
Kreutzwaldi seitse aastat
Kreutzwald sai Õpetatud Eesti Seltsilt tellimuse rahvuseepose loomiseks aastal 1850. Algvariant laekus Seltsile küll juba 1853, kuid see oli üsna lahja lugemine. Õnneks saadeti autorile üha uusi rahvajutte ja legende ning põimides oma teksti rahvaliku loominguga, valmis aastaks 1857 lõpuks 20 laulust koosnev eepos. Selle peategelane on küll tahumatu ja pisut kohtlane, kuid sortse ta võidab, oma maad ta hoiab ja oma maailmapilti laiendab ta maailmas ringi hulkudes.
Mis maksis Kalevipoja mõõk, mis tal lõpuks jalad alt lõikas ja ta põrgu väravasse valvuriks saatis? Hind oli võimas: kolmandik kuningriiki, tuhat taalrit, kakssada kuldraha, üheksa hobust, kümme paari härgi, kakskümmend lehma, sada sälitsit nisu, laev otra!
Kalevipojal kuningana oli vägevaid võite, kuid võitude seeriale järgnesid saatuse hoobid, üks raskem kui teine. See röövib kangelaselt riikliku mõtlemise, viib talt sõbrad ja lõpuks – enda jaoks täiesti ootamatult – jääb ta ilma ka elust. Pidas ta ju sepa needmist kõigest halvaks unenäoks ja tema enda needus pidi tooma huku mõõga varastanud sortsile.
Ei saanud ta lõpuni aru oma tegudest ning istub nüüd jalutuna põrgu väravas, käsi kaljusse pitsitatud.
Selline rahvuseepos võib jätta rahvusest üsna kummalise mulje, aga äkki olemegi me sellised kummalised? Seda enam, et oleme andnud ka Ansipile seitse aastat.
Olgu eepose sisu milline tahes, Kreutzwald lõi ikkagi müüdi. Ja kuna rahvuseepose lõppvärss on tõeliselt vägev ja muljetavaldav, võib kõik muu kirjamehele andeks anda.
Ka Ansip on loonud müüdi. Täpsemalt on ta loonud maailmas müüdi Eestist kui edukast e-hammastega tiigrist. Selle eest tuleb muidugi Andruse ees müts maha võtta. Aga kas välisest särast, heast turundusest ja avaliku arvamusega žongleerimisest piisab?
Fassaadi taga puudub sisu
Pisikesel ühiskonnal on olemas kõik eeldused olla edukas ka siis, kui ta ei istu maavarade otsas. Meie geograafiline asukoht on eestlastele olnud nii õnn kui ka õnnetus. Pisike ühiskond saab olla õnnelik siis, kui kogukonna liikmeid ei vastandata pidevalt teineteisele ja kui eesmärk on ühiskonnaliikmete normaalne toimetulek.
Paraku tundub, et normaalse toimetuleku võimaldamine on Eestis ikka veel lapsekingades, sest isegi haridusminister on tunnistanud, et igal kolmandal tööealisel inimesel puudub erialane ettevalmistus.
Olukorda püütakse parandada elukestva õppe näol, kuid olgem ausad – suur osa aurust läheb CV koostamise ja arvuti ABC õppimisele. Bürokraat saab linnukese tehtud, kuid pole selles midagi elukestvat ega reaalselt lisandväärtust andvat. Tööandjad aga raiuvad aastate kaupa nagu rauda, et keevitajaid on puudu. Mis segab siis Töötukassal tööta jäänud müügimehest või filosoofist keevitajat koolitada, kui nad ise selleks valmis oleksid? Ja keevitajate töötasu arvestades – nii mõnedki ilmselt oleksid.
Mäletatavasti pidi euro meelitama riiki enneolematul hulgal välisinvesteeringuid. Tegelikkuses vähenesid välisinvesteeringud ehk raha, millega Eesti majandust käima lükata, eelmisel aastal kaks korda. Kas me ei peaks näiteks maksusoodustustest rääkimise asemel reaalselt ka tegema kõike, mis võimalik, et seda suundumust ümber pöörata?!
Niisiis saame tulemuseks, et töökohti ei teki, sest esiteks pole (välismaist) raha investeeringuteks ja teiseks pole võtta kvaliteetset tööjõudu. Kuna võrreldes Soomega on meil palkade ja toimetulekutoetustega nii, nagu on, siis lahkub riigist igal aastal tuhandeid tööinimesi. Kuna makse hakkavad nad maksma uue kodumaa riigikassasse, suureneb meil veelgi pensionäride osakaal ühiskonnas ning surve pensionikassale.
Selle kõige valguses ei ole erilist mõtet fetišeerida tasakaalus riigieelarvet kui väärtust iseeneses. Olgem ausad, nii nagu suur osa tavalistest eestlastest, elavad ka tipp-poliitikud enamasti laenuraha peal. Samas aga räägivad nad riigi eest, et laen on saatanast ja vajame järjest suuremat kasinust. Kasinus ei too aga tulu. Tulu toob investeerimine, eelkõige inimestesse.
Dogmad takistavad arengut
Tundub, et tasakaalus eelarve on Reformierakonna jaoks muutunud dogmaks. Paraku on see dogma justkui Kalevipoja mõõk, mis lõikab rahvusel ja seeläbi ka riigil jalad alt. Ja mis rahvusesse puutub, siis väärikas väljasuremine ongi aga parem kui lolliks lüpsikarjaks muutumine.
Eesti sotsiaalteadlased ütlesid juba 2001. aasta pöördumises, et „Seni, kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista. Kuni puudub objektiivne teaduslik analüüs, mis Eesti riigis tegelikult toimub, ei ole võimalik negatiivseid protsesse mõjutada.“
Vahepeal on möödunud 12 aastat. Mõned teemad, mis 2001. aastal välja toodi, olid taas kord esindatud nii Harta 12s kui ka rahvakogu arutelupäeval. Teisisõnu – palju aastaid on merre voolanud, kuid ikka veel leidub häirivalt palju äärmiselt olulisi teemasid, millega riigi tasandil lihtsalt ei tegeleta. Dogma seegi...
