Tallinna Viru keskuse Rahva Raamatu poodi kogunes eile kümneid inimesi, kes tahtsid saada Mart Laari autogrammi tema uude raamatusse „20 Eesti tähtsamat lahingut”. Samal ajal on kultuurkapitalile juba esitatud taotlus Laari raamatu „Metsavennad” uue ja oluliselt põhjalikuma versiooni väljaandmiseks.

Laar avaldas metsavendadest raamatu ka 20 aasta eest, aga uus raamat on tunduvalt mahukam. „See püüab kokku võtta viimase 20 aasta jooksul lisandunud mälestusi ja materjale Eesti vastupanuvõitluse kohta ja kohendab ära 20 aastat tagasi ilmunud raamatus esinenud ebatäpsused,” selgitas Laar.

Eile esitletud ja kirjastuses Grenader välja antud raamatusse paigutas Laar aga suuremad ja kaotusterohkemad Eestis toimunud lahingud. Nende kõrval on teoses ka mõned lahingud, mille suurus seisnes nende sümboolses või poliitilises tähenduses, nagu näiteks Liivi ordu viimane väliheitlus 1560. aastal.

Sõnade valik kui maitseasi

Kolm Laari välja valitud lahingut kuuluvad perioodi, mida tuntakse rohkem muistse vabadusvõitluse nime all, aga mille ümbernimetamine Tartu ülikooli välja antud „Eesti ajaloo” keskaja köites Kirde-Eesti ristisõjaks tekitas avalikkuses tulise arutelu. Laar oli sellest perioodist välja valinud Ümera ja madisepäeva lahingud ning 1219. aastal praeguse Tallinna asukohas toimunud Lindanise lahingu eestlaste ja taanlaste vahel.

Laar ise ei pidanud vaidlust sõnade üle kuigi oluliseks. „Need mõlemad sõnad on sobivad – kes tahab, kasutab üht, kes tahab, kasutab teist, kuidas endal maitse on,” lausus Laar. Jüriöö ülestõusu Tallinna all peetud peamise lahingu kirjutas Laar ka raamatusse, kuigi avalikkust pahandas ka see, et akadeemilised ajaloolased käsitlesid Jüriöö ülestõusu väga põgusalt.

Kuigi Laar on kirjutanud väga palju just sõjaajaloost, on tal oma sõnutsi hea meel, et Eesti rahva jaoks on teisigi olulisi ühendavaid tegureid peale kunagi peetud sõdade ja lahingute.

„Võtame näiteks laulupeod – esimene asi, mis väga teravalt silma jääb. Eesti ajalugu on selles suhtes huvitav ja natuke teistmoodi kui mõnel rahval, kus lahingutel on palju kaalukam roll. See on tore, et ajalugu pole meie jaoks koosnenud lahingutest, vaid ka millegi koos tegemisest, näiteks laulmisest,” rääkis Laar.