Me sööme kõik ära, ka kartulikoored

Lugesin hiljuti Delfist lugu selle kohta, et eestlased viskavad aastas mitu (või oli mitukümmend või -sada) tonni toitu minema. Suur osa sellest on ilmselt kasutuskõlblik. Tahaksin siinjuures märkida, et tõenäoliselt ei moodusta lõviosa äraviskajatest mitte majapidamised, vaid toidupoed, restoranid ja muud toitlustusega seotud ettevõtted.

Eks inimesed ikka viska üht-teist minema, aga poolt toitu vast siiski mitte. Meie pere sööb üldse kõik ära, ma ütleks, et viimseni, kaasaarvatud kalapead ja kartulikoored.

Meie elame maal. Meil on kassid, koerad, kanad, kitsed ja jänesed. Sellega on ilmselt juba kõik öeldud: meil kulub igasugust toitu ja üsna palju. See tähendab muidugi ühtlasi ka seda, et tuleb olla kokkuhoidlik.

Tavaliselt läheb esimene ring toitu inimestele. Kui jääb midagi üle, saavad kassid. Mida inimesed või kassid ei taha, selle saab koer. Mida keegi kolmest ei taha, läheb teistele loomadele.

Kanad söövad munakoori, jänesed kartuli-, porgandi- ja muu juurviljakoori. Kitsed söövad kõik ära, mis kätte saavad. Sellega on isegi häda: nad kipuvad ka lilled ja põõsad juureni ära sööma.

Ainsad toidujäätmed, mis alles jäävad, on banaani- ja apelsinikoored. Apelsinist saab muidugi sukaati teha, aga meie ei ole viitsinud kunagi. Põhimõtteliselt, kui natuke veel kombineerida, saaks need näiteks kompostihunnikusse viia.

Nii et ma ei saa küll öelda, et me mingid toiduäraviskajad oleksime. Pigem vastupidi: läheks lausa hea meelega kuhugi toiduülejääkide järele. Ja tuleb tunnistada, et kui kuskil tasuta toitu jagatakse, ei ole me kunagi ära öelnud. Samuti ostame kondiitriärist koogiääri ja üldse allahinnatud kaupa. Mis teha, elu on selline.

Eks linnas kipub toitu sagedamini prügikasti lendama, aga ma ei usu, et just meeletult palju. Vähemalt mu linnas elav õde pööritab küll alati toidu äraviskamise peale silmi. Ta ei viska isegi aegunud asju ära, siis kui tõesti liha on roiskunud või sai hallitama läinud. Kuupäeva ületanud hapukoorest teeb ta kooki ning üldiselt püüab jälgida, et toit üldse vanaks ei läheks. Aga eks see juhtub siis, kui ei ole aega külmkapi sisu uurida, kuna ollakse palju kodust ära.

Muidugi eks inimeste kogemused ole erinevad. Põnev oleks kuulda kellegi lugu, kes suure osa toidust ära viskab. Mitte isegi hukkamõistmise pärast, lihtsalt erinevaid kogemusi on huvitav kuulata.