Sõnum meile, sõnum neile ja sõnum teile. Nending, et oleme vabad, nending, et oleme seotud. Tõdemus, et me ei pea enam kartma.

Oli see eurooplase kõne? Oli see eestlase kõne? Oli see ameeriklase kõne? Oli see pühendatu kõne? Oli see mesikõne või oli see päriskõne?

Kõik oli kena – kõik oli olemas, nii nagu harjunud oleme seda nägema ja nii nagu harjunud seda tundma – rahvuseliit meie Rahvusooperis, vaesed meie mägedel ja maakad meie maadel. Aga siiski tundsin end nägevat presidendi fassaadi taga mingit pinget, midagi, millest president ei söanda rääkida.

Mul tekkis mulje, nagu oleks aeg-ajalt võimalik tema kõne korraks seisma panna ja kuulda presidenti ohkamas ning ütlemas kellelegi nähtamatule, aga keda president tundub rohkem usaldavat:

"no ma pidin seda ütlema, kuigi tegelikult on ju asjad nii"

või “vaatamata sellele, teeme ju ikka seda, mida oleme kokku leppinud”

või” ma ma ei saa ju seda asja siin saalis arutada”

Üllatuslikult sain teada, et president peab viie aasta plaani. Üllatuslikult on presidendile tähtsad formaalsed tähtpäevad ja sümbolistika. Arusaadav - selleks siis on palgatud oma tseremooniameister.

Seda, mis pani liikuma eestlaste rahulikud massid 25 aastat pärast Rahvarinnet, sellest president ei rääkinud. Sellest, et paar kangelaslikku paljastust sundisid tegelikult elevandiluust tornis elavat presidenti nagu vastu tahtmist tekitama mõnes siiani külamvärinaid tekitava jääkeldriprotsessi, sellest president ei rääkinud. Sellest, et eurorahade toel võidakse Eesti rahvas suunata hoopis rahvusriigist kaugemale Euroopa Ühendriigi kesksesse tulevikku, sellest president ei rääkinud.

President ei rääkinud ka võõrandumisest, sest võõrandumine on võib-olla saanud oma lõpliku vormi.

Aga vaadake veelkord Estonia saali. Seal on see võõrandumine, seal on need demokraatia kaaperdajad, seal on meie piiride kinnitajad, ACTA vannutajad ja pankade põlistajad. Need, kes presidendi sõnu teavad.

Mida te loete, mu prints?
Hamlet: presidendi sõnu, presidendi sõnu, presidendi sõnu.