Selle loo autor on Alliku sõnul suhteliselt noor, juba peale Nõukogude Liidu lagunemist hariduse saanud neiu, kes oli esimest korda Eestis. "Minu mulje põhjal ei olnud ta eestivaenulik ega ka orienteeritud mingi eestivastase materjali hankimisele või kirjutamisele," kommenteeris Allik.

"Minuga kohtumine toimus tema siinoleku viimasel päeval ja nagu ta ise tunnistas, oli ta siin nähtust ja kuuldust väga ehmatunud. Ehmatasid teda mitte eesti poliitikud, vaid see, mida ta kuulis ja nägi koolides, nii eesti kui venekeelseis ja millest kõneleb ka artikli põhiosa. Ja see on tõesti meile väga valus mulje," lisas Allik.

Allikuga ei teinud ta intervjuud, vaid soovis vestelda oma muljete põhjal, leida põhjuseid ja väljapääse. Vabas vormis vestlus kestis enam kui tunni. "Ta on kirjutanud pika probleemartikli, kus kasutab poliitikute lausutut oma kontseptsiooni kontekstis. Kindlasti ma ütlesin seda, mis seal kirjas, aga ma ütlesin ka palju muud, sest tegu oli mõttevahetuse, mitte intervjuuga," märkis Allik.

"Näiteks minu väide, et eesti poliitiku jaoks on kõige ohtlikum rivaal kodakondsust omav ja vabalt eesti keelt rääkiv vene poliitik, pole ju juriidiline või sotsioloogilne avaldus, vaid minu kurb-irooniline mulje eesti poliitikaelu jälgimisest 20 aasta jooksul," selgitas Allik, kes lootis, et artikli kontekstis see ka sellisena mõjub.

Toom sattus avalikkuse meelepaha alla, kui ajakirjaniku küsimusele - "kumb jääb eesti ja vene keele vastasseisus peale?", vastas Toom järgnevalt.

-Eesti keel ei saa võita, - raputas Yana pead. - Selle keele kandjaid on üheksasada tuhat. See on välja surev keel - selles on küsimuse olemus.

Allik ei saanud täpselt aru, kas küsimus "kumb jääb eesti ja vene keele vastasseisus peale?" on mõeldud ajaloolises või konkreetse kooliprogrammi kontekstis. Alliku jaoks oli küsimus ise täiesti mõttetu ja totralt püstitatud.

"Mida Toom oma vastuses mõtles, jäägu tema selgitada, igatahes pole ma kuulnud, et praeguses vaidluses seoses üleminekuga 60 protsendilisele eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, keegi taolisi argumente kasutaks ning ka artiklis on rõhutatud, et keegi Eestis ei kahtle selles, et vene noortel on vajalik meie riigikeel korralikult omandada," kommenteeris Allik.

Kui sotsid tahaksid peale 2015. aasta valimisi Keskerakonnaga koalitsiooni teha, siis kerkiks nende ette kohe probleem, kuidas mõjutab seda selliste inimeste nagu Yana Toom või Mihhail Kõlvart kuulumine Keskerakonna ridadesse.

Allik vastas, et koalitsioonide loomisel erakondade vahel ei saa muidugi ükski erakond teisele ette kirjutada, kes tema ridadesse kuuluda võivad, vastasel korral poleks Eestis sündinud ühtegi koalitsiooni. "Küll aga lepitakse koalitsiooni loomisel kokku n.ö. koalitsiooni ühised seisukohad põhilistes pollitilistes küsimustes ja on juba iga erakonna enda asi, kuivõrd ta talub enda ridades liikmeid, kes nendega nõus pole," selgitas Allik.

Tema sõnul on loomulik ka see, et teatud küsimustes jäävad erakonnad ka eriarvamustele või lubavad oma liikmeile eriarvamusi - olgu või näiteks aktiivsete Euroopa Liidu ja ESM-i vastaste olemasolu tänase valitsuskoalitsiooni ridades.