JUHTKIRI: Tappev uudishimu

Suurbritannias enesetapu teinud haiglaõe juhtumi taustal tasub taas meenutada, kust läheb piir avaliku huvi, uudishimu ja kaheldava väärtusega huumori vahel.

Hiljuti võttis Suurbritannias endalt elu haiglaõde, kes langes Austraalia raadiojaama tüngakõne ohvriks. Arvates, et helistajaks on kuninganna ise, andis õde toru kolleegile, kes ravis prints Williami naist Catherine'i. Nalja tulemusena said lapseootel printsessi tervislikku seisundit puudutavat kuulda Austraalia raadiokuulajad.

Tulles kodule lähemale, tasub meenutada 1991. aasta alguses ETV eetris olnud teadet, mille kohaselt pidi Soome kõrvaldama käibelt 100margased rahatähed. Kuigi „Wigla show“ avaloona oli materjal mõeldud nalja ja libauudisena, tekitas see siiski paanika ning inimesed tormasid raha vahetama.

Oma tegeliku identiteedi varjamine on ajakirjandusliku materjali kogumisel tihti ainus võimalus. Kuigi meedias on olemas koht huumorile, ei saa ära unustada vastutust ning piiride tajumist. Viimast aitab sisustada termin avalik huvi.

Avalik huvi oli olemas Viktoria Ladõnskaja loo puhul, kus ta veetis nädala hooldushaigla praktikandina. Seal kogetu kirjelduse kaudu sai ka laiem avalikkus teada, mis tegelikult säärastes asutustes toimub.

Eesti ajakirjanduseetika koodeks sisaldab järgmist: „1.5 Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada. “ Lisaks: “4.9. Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.“

Kuna prints Williami naine ei valitse hetkel riiki, ei saa ülekaalukast avalikust huvist tema tervise puhul rääkida. Ja kuigi uudishimu pole patt, ei saa selle ohvriks tuua kellegi privaatsust, rääkimata elust.