Inimestel endil võib karistuse kohtus vaidlustamiseks olla erinevaid põhjuseid. „Kes leiab, et karistus on liiga range, kes leiab, et ta pole üldse tegu toime pannud ja politsei on eksinud kogemata või tahtlikult, mõni tahab lihtsalt, et kohus kontrolliks üle, kas menetlus on õigesti läbi viidud ja tema karistusotsus õige,” loetles Sirk.

Kohtus juhtunu tõendamise probleem võib politseil tekkida esiteks siis, kui politseinik mõõdab kiirust tihedas liikluses ning oletab, kes kiirust ületas, kuid pole tegelikult päris kindel. Seaduse järgi on aga nii, et kui on kahtlused, mida ei saa kõrvaldada, siis tuleb inimene õigeks mõista.

Teiseks võib probleem olla menetlusnormide rikkumises, näiteks allkirjade puudumises, nagu oli Edgar Savisaare puhul, õiguste ja kohustuste väheses selgitamises või ka seadmete taatlemata jätmises, nagu ilmnes äsja Ida-Virumaal. „Tuleb hinnata, kas menetlusnormide rikkumine võis kaasa tuua ebaõige lahendi,” selgitas Sirk kohtu vaatenurka.

Liikluspolitseinik otsib teadlikult õigusrikkujaid

Kui politseinik läheb liiklusesse, siis on tema eesmärk õigusrikkumisi avastada, mistõttu võib tal tekkida soov neid avastada võimalikult palju.

„Kui su eesmärk on leida rikkujat, siis võib järeldusi teha vales suunas. Ma olen tihti näinud, kuidas politseinikud oma kahtluselünga täidavad ära siseveendumisega,” sõnas Sirk, et veendumus on teinekord nii tugev, et mõni politseinik on tulnud kohtusaali ukse taga inimesele ütlema, et „ma tean, et sa oled süüdi”, kuigi kohus tuvastas teisiti.

Kõige kurioossem juhtum on Sirgi kogemustes selline, kus politseinik otsis varjatud kohas turvavööta autojuhte ning andis ees pool olevale patrullile teada, kui mõnd märkas. „Autojuht jõuab patrullini, tal on turvavöö kinni ja hakkab vaidlema, aga mul on ju turvavöö kinni, kus on see tõend, et oli lahti,” kirjeldas Sirk, kelle sõnul võib rikkujat otsiv politseinik asjaolusid enda jaoks väga erinevalt interpreteerida.

Sirk meenutas Edgar Savisaare juhtumit ja kommenteeris, et paljud inimesed tulid talt küsima, kuidas ta saab Savisaart kaitsta, öeldes, et ta on ju süüdi. „Mina küsin – mina ei olnud seal kohapeal, mina ei tea, mis juhtus, ma olen rääkinud teatud inimestega –, kuidas teie teate, et ta selle õigusrikkumise toime pani. Aga me usume – see ongi ohtlik tendents, et ega politsei ju õige hõlma ei hakka. Õigusemõistmine ei ole uskumine, vaid tõendite hindamine,” rõhutas Sirk.

Enamik inimesi neelab ebaõigluse alla

„Nähes seda, milliste probleemidega inimesed minu juurde tulevad ja milliste asjadega kohtusse edasi läheme, siis tundub, et enamik inimesi neelab ebaõigluse alla. Kui inimesed vaidlustaksid kõik politsei otsused, siis oleks õigeksmõistvaid otsuseid oluliselt rohkem. Igast juhtumist võib leida midagi, mida natukene politseile ette heita,” ütles Sirk ja lisas, et iga etteheide ei muuda samas kohe otsust ebaseaduslikuks.

„Kõige suurem probleem, mida mina näen politsei poolt, on see, et selgitustööd tehakse liiga vähe,” lausus Sirk, et mõned tema poole pöördunud inimesed ei tea isegi, kus ja millal nad peaks oma lahendi kätte saama, millised on tema või ka politsei õigused või kohustused, miks on asi nõnda tuvastatud, kus ja millised on tõendid. „Kui seda tehtaks rohkem, siis ma arvan, et ka politsei usaldusväärsus oleks suurem.”

„Kui politseinik tänaval kiiruseületaja või joobes inimese kinni peab ja talle materjali vormistab ja kõik ilusasti ära räägib, et vaadake, ma mõõtsin teie kiirust, teie olite seal, mina siin, võite veel salvestust vaadata, et kuidas see kõik oli. Inimene saab aru, et jah, siis ei ole mingit vaidlusmomenti, siis ka inimesed ei vaidle.”

Rohkem politseinikke võiks oma otsuseid selgitada

Sirk sõnas, et näeb palju olukordi, kus kõik on väga hästi selgitatud, ning samas näeb ta ka seda, et väga tihti korduvad politseinike nimed, kelle otsuseid ta kohus vaidlustab.

„Näen selgelt seda, et need politseinikud, kes võtavad oma tööd tõsiselt, nende otsuseid ka ei vaidlustata. Isegi mitte sellest vaatenurgast, et pärast määrati inimesele väga karm karistus,” kommenteeris Sirk, et vaidlustatakse pigem otsuseid, mille on vormistanud ülbe ja jäiga hoiakuga politseinikud. „See politseinik, kes võtab vaevaks seletada, miks, kuidas kõik asjaolud olid, see politseinik ka suurema tõenäosusega ei hakka kaheldavat rikkumist vormistama.”

„Kiiruseületamisest rääkides on märkimisväärne hulk politseinikke, kes radaril lubatust suurema sõidukiiruse fikseerides kindlasti peavad vähemalt ühe auto kinni. Veel rohkem on aga politseinikke, kes isegi, kui ta saab selle õiguserikkumisele viitava kiirusenäidu, kui ta ei suuda selgeks teha täpselt ja kahtlusteta, kes selle õiguserikkumise toime pani, siis ta lihtsalt loobub selle asja menetlemisest. Võib-olla ta peab autojuhi kinni, keda peab kõige tõenäolisemaks kiiruseületajaks, vestleb temaga,” kirjeldas Sirk ja lisas, et see mõjub autojuhile palju rohkem kui poolvägisi mõistetud karistus.

„Mul on sügavalt kahju, et politsei sellises mainekriisis on, sest need on üksikud ametnikud, kes nii käituvad nagu Jõhvis. Valdav osa ametnikest on sellised, kelle puhul pole mul küll kahtlust, et nad on ausad, eetilised ja õiglased.”