Reet Roos: Vajaduspõhine lastetoetus peab laienema ka üksikvanematele
Vaatame algatuseks statistikat. Eestis elab absoluutses vaesuses üle 45 000 lapse ning lisaks ligi 17 000 last elab vaesusriskis. Eriti jõudsalt on vaesuses elavate laste arv kasvanud majanduskriisi tulemusena. Kui 2007. aastal elas allapool absoluutset vaesuspiiri 9,4 protsenti lastest, siis 2010 oli vastav näitaja tõusnud 18,6 protsendini. See tähendab, et laste absoluutne vaesus on 1,6 korda kõrgem ühiskonna keskmisest absoluutse vaesuse määrast ehk piltlikult öeldes: iga viies Eesti laps elab vaesuses. Kui sinna juurde arvestada ka vaesusriskis elavad lapsed, puudutab vaesus lausa igat neljandat last.
Uuringud näitavad veel ka seda, et kõige halvem ongi olukord üksikvanemaga ja lasterikaste perede hulgas. 38 protsenti üksikvanemaga leibkondadest elab vaesuses ning statistika näitab, et vaesusrisk on suurem just rohkem kui kahe lapsega peredes. Sellest saame järeldada, et laste vaesuse vähendamiseks tuleb eelkõige tõhustada meetmeid, mis oleksid abiks üksikvanematele ja lasterikastele peredele. Nende perede olukorra parandamiseks tuleb esmajärjekorras üle vaadata lastetoetused ja abistada täiendavalt üksikvanemaid.
Vajaduspõhine lastetoetus ei pruugi jõuda üksikvanemateni
Tänaseks on lauale pandud idee tõsta lastetoetusi vajaduspõhiselt, kahekordistades toetusi suhtelises vaesuses olevatele lastega peredele. Toetuste vajaduspõhine tõus oleks tohutuks abiks paljulapselistele peredele. Ometi üksikvanemate puhul see paljude perede probleemi ei lahendaks, kuna ametlikult ei pruugi üksikvanem nn. vajaduspõhisuse alla kvalifitseeruda.
Leidub piisavalt üksikvanemaid, kellel on küll koos kohtu otsusega välja mõistetud elatisrahaga sissetulekut justkui piisavalt, kuid reaalselt arvele raha ei laeku, kuna väljamõistetud elatisraha jäetakse selle maksmiseks kohustatud pere juurest lahkunud vanema poolt maksmata. Selline üksikema on nagu lõksus lind. Ta ei kvalifitseeru saama toetust ja abi, sest paberite järgi on tal raha olemas. Tegelikkuses kasvab võlasumma kuust kuusse ja rohkem kui poolte juhtumite puhul ei laeku elatisraha arvele mitte kunagi.
Seega ei tohiks lastetoetuste vajaduspõhisuse määramisel lähtuda üksnes pere paberil eksisteerivatest sissetulekutest, vaid tuleks vaadata ka, kas üksikvanematele alimendid reaalselt ikka laekuvad. Üksikvanemad, kellel esineb tõrkeid elatisraha kättesaamisega, peaksid automaatselt kvalifitseeruma vajaduspõhise lastetoetuse saajate alla. Sellega tagab riik üksikvanematele parema materiaalse heaolu, arvestades elatisraha reaalset laekumist.
Elatisvõlgnikud registrisse
Et ühiskonna õiglustunne tasakaalu ei kaotaks, peaks justiitsministeeriumis algatatud elatisvõlgnike nimede taha kirjutama summa, mille riik on tema eest lapsele toetuseks maksnud. Sellise registri alusel saab riik nõuda sisse elatisrahavõlglaselt tema eest tehtud kulutused, kasvõi pensionilt, kui varem pole võimalik. Ma pole kindel, kas see register peaks olema poolavalik häbipost või lihtsalt ametkondlikuks kasutamiseks - siin on vaja suhtumist alles kujundada.
Võib ette heita, et taas tahab riik hakata looma mahukat registrit, kuid siinkohal leian, et tuleb kaaluda, mis on meile tähtsam: kas keerulisem abisüsteem või sama summa kõigi vanemate vahel võrdselt laiali jagamine lootes, et ehk läheb osa abist ka õigesse kohta. Riigil tulebki välja mõelda tõhusam süsteem elatisvõlglaste jaoks, sest olemasolev on hambutu ja ei tööta mitte lapse, vaid pahatahtliku võlgniku kasuks.
Oluline pole vaid materiaalne
Samas tuleb tähele panna, et laste heaolu parandamisel ei mängi rolli üksnes materiaalne ehk rahalised toetused. Laste ombudsman Indrek Teder on välja toonud, et lapsele suunatud rahalisi toetusi ei kasuta vanemad paljudel juhtudel lapse huvides, mistõttu on tema hinnangul vaja rohkem abi ja teenuseid viia otse lapseni. Otsetoetuste kõrval on olulised ka lastele suunatud teenused ja loomulikult nende teenuste kvaliteet. On ju arenenud ühiskonnas iseenesest mõistetav, et lastele oleksid tagatud huviõppe võimalused, tasuta lasteaia- ja koolitoit, ranitsatoetus, õppevahendid jms. On selge, et lisaks toetuste tõstmisele peavad nii riik kui ka omavalitsused järjekindlalt panustama laste elukeskkonna parandamisse.
Eesti riigi käekäik sõltub meie inimestest, tulevik aga lastest. Kui me tahame, et iga järgmine põlvkond oleks targem, tervem ja ehk ka arvukam kui eelmine, peame tagama, et võimalikult paljudele lastele oleksid tagatud normaalsed tingimused ja vanemal teadmine, et kui ta jääb last kasvatades üksi, siis ei jää ta siiski päris üksi. See julgustaks ehk ka Eesti emasid sünnitama rohkem lapsi.
(Autor on Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, IRL.)
