Lubage mul olla linnainimene - kastemärg rohi tekitab külmavärinaid ja nohu, telgile eelistan pehmet voodit

Eesti kultuuri ja eestlase maailmakäsitlust on suuresti mõjutanud see, et meil pea puudub pikemaaegne linnatraditsioon. Inimesi, kes tõesti kas või ainult ema või isa poolt oleksid näiteks viis põlve linnainimesed (loeme siis tinglikult linnadeks kahekümne tuhande ja enama elanike arvuga asulaid), on väga vähe. Ka minu lapsepõlv möödus suviti maakodus vanavanemate juures loomi toites, rohides, kõblates, heina tehes. Mis sest, et oleksin parema meelega kodus olnud ja "nelja seina vahel kopitanud". Lugenud, televiisorit vaadanud, sõpradega (kuigi paljud olid neistki maale läinud) kinos, teatris, pargis käinud.

Maakohustustest pääsesin, kui lõpetasin keskkooli ja tulin Tallinna kõrgharidust omandama. Mu vanemad olid esialgu küll väga hämmeldunud, kui ma teatasin, et seekord suvel mind maale oodata ei ole. Leidsin sobiva lahenduse ja pääsetee - läksin tööle. See oli töökate inimeste jaoks piisav vabandus, kuigi nädalavahetustel oleksin ju ometi võinud sõita kakssada kilomeetrit maakoju ja tagasi... 

Olen täiesti looduskauge inimene ja päris võimetu seda kõike, mida maaelu pakub, nautima. Herilastele, mesilastele, parmudele ja eriti sääskedele olen ma vist isegi pisut allergiline - iga hammustus paisub üles suureks kaheeurose mündi läbimõõduga paiseks. Igasuguseid putukaid, eriti suuri rohelisi rohutirtse (kellel tundub justkui midagi astlalaadset tagumiku küljes olevat), ämblikke, pähe lendavaid ööliblikaid ja kõrvaharke ma jälestan ja kardan. Vanaema juures maal tuli kempsus enne maha istumist väikese naela otsas rippuva harjaga ämblikud augu ümber minema pühkida...

Külm kastemärg rohi hommikul palja jala all või plätudes varvaste vahele immitsemas tekitab mulle kontrollimatuid külmavärinaid ja nohu, välikemmerg või põõsa taga asjal käimine äratab vastikust ja madusid eelistan loomaaias vaatamas käia, mitte avastada, et olen astunud napilt rästikust mööda. Samuti ei valmista mulle vaimustust muda, vihm, puugid, punased sipelgad, pähe kleepuvad ämblikuvõrgud, riietele juurdejääv lõkkesuitsuhais.

Selle kõige tõttu ei armasta ma muidugi ka üldse telkida ega matkata. Eelistan magades oma voodi pehmet avarust ja mugavust, võimalust hommikul kuuma duši all käia ja rahulikult kohvitassi taga ajalehte lugeda, mitte kuskil telgi varjus küürutades ennast hommikul kange ja külmana riietada, käsikaudu seljakotist aluspükse otsides ja niiskete salvrättidega kaenlaaluseid hõõrudes. Rääkimata sellest, et eestlaste telkimiskultuuri juurde kipub enamasti kuuluma ka alkohol. Piiritult alkoholi! Ma ei ole pirts, ma võin juua kõike koduõlust kuni odava lauaviinani, aga külma tuulega lõkkeaseme ümber kössitades mulle juua ei meeldi. Eriti, kui läbifiltreeruvat vedelikku tulebki tõesti põõsa taga väljutamas käia ja pärast purjus peaga käsikaudu pimedusest telki otsides. No purjus peaga on see kõik veel talutav, kainelt purjus inimeste keskel sääski tappa... Ma ei tea.

Mul on vähe sõpru, kes mu mittemeeldimisi minuga jagavad ja ma täiesti aktsepteerin seda, et eestlasel on vist geenides see, et nädalavahetuseti tuleb "kuskile minna", et tõeline eestlane hindab iga lagedat muruplatsi selle pilguga, et siia oleks hea telk püsti panna/peenar rajada ja kui raha hakkab üle jääma, siis lisaks kodulaenule ostetakse sageli endale mõni remonti vajav maakodu lisaks, et "oleks kus olla, peenardada ja grillida". Ma ei roni oma meeldimiste ja mittemeeldimistega kellegi nina alla tänitama, hoian pigem omaette. Küll on aga seoses vanuse kasvamise ja inimeste jõukuse võrdelise kasvuga neid maakodusid järjest rohkem tekkinud ja mul muutub järjest keerulisemaks leida vabandusi, miks ma ei taha sõita kuskile kellegi maakodusse telkima, kitsasse suitsusauna infarkti saama ja siis lõkkeaseme ümber istuma ja jälgima, kuidas rahvas omal käpa maha joob ja siis enne magamaminekut tuleb veel telgis sääski tappa. Telgis, sest 40-50 ruudused pisikesed köögiga maamajakesed ei suuda mahutada seda 10+ inimest, kes enamasti sellistele nädalavahetustele kohale sõidavad.

See kõik tekitab trotsi - kui julgeda mokaotsastki öelda, et ma ei taha ja mulle ei meeldi, siis hakatakse hirnudes mind mõnitama, et linnavurle, preili, siidikäpp ja "oi, kui pheened me oleme!". Ma ei ole "pheen"! Samamoodi, nagu peenardada sooviv taimeinimene ei ole mõttetu maamats, ei ole mina "pheen"! Ma ei ole lapsest saadik armastanud mängida "lille, rohuga" ja tahan olla ja elada linnas. Sääse-, mulla-, külma- ja ebamugavusvabalt. Miks nii paljud inimesed sellest aru ei saa ja miks mind lausa vihkavalt vaadatakse, kui ma ära ütlen nädalavahetusest mõne lagunenud maamaja hoovil telkimisest, šašlõki söömisest ja õlletamisest? Ma ei taha neid sääski, külma, tuult, vihma... 

Ei teagi, mida valida: kas öelda lihtsalt, et ei taha või öelda, et ei saa, mul on piletid mõnele teatrietendusele? Mõlemaga võib pange astuda - esimesel juhul hakatakse täie rauaga ümber moosima, teisel juhul tuleb jälle see "oi kui pheened me oleme..."-mõnitus.