Freundlieb: diskrimineerimist ei tohi aktsepteerida

Niinimetatud “kvadraatide metropoli” (Mannheimis on kesklinn ehitatud ruutude vormis) kogunes 80 000 inimest pidama lõbusat vikerkaarepidu. Päev enne paraadi organiseeris linnapea dr Ulrike Freundlieb raekojas korraldajate auks vastuvõtu. Oma kõnes meenutas parteitu poliitik Ameerika presidendi Barack Obama sõnu, kes mõni aeg tagasi avaldas poolehoidu samasooliste abielude kehtestamiseks: “Kõikidel kodanikel peavad olema ühesugused kohustused, kuid ka samad õigused.”

„Kuid nagu avalikest reaktsioonidest oli näha, on riigil, kus toimus Stonewalli ülestõus, ikka veel suuri raskusi erinevate elu- ja suhtevormide aktsepteerimisel. Samal ajal ei ole sugugi juhus, et “Gay Pride” sündis 28. juunil 1969 just USAs, kus homoseksuaalid julgesid New Yorgis esimest korda vastustada politsei vägivalda. Tollane kokkupõrge geide ja korravalvurite vahel kestis mitmeid päevi ja näitas selgelt, et samasoolised ei soovinud enam olla passiivsed ohvrid. Nende vastupanu oli selge märk, et nad ei kavatse enam taluda diskrimineerimist,” tõi linnapea esile jätkates, et ka Saksamaal ei ole kodanike võrdne kohtlemine veel lõpuni viidud: “Homoabieludest räägime me liitvabariigis alles alates 1990. aastatest. Häbiväärne paragrahv kustutati kriminaalseadusest alles 1994. 2001 aitasid poliitikud nagu Margot von Renesse kaasa partnerlusseaduse elluviimisele. Ja Klaus Wowereiti spontaanne lause: “Ma olen gei ja see on OK nii!” tõi endaga kaasa suure vabanemistunde, samuti nagu Hamburgi kunagise linnapea Ole von Beusti või praeguse välisministri Guido Westerwelle “kapist väljatulemine”.”

Uhkusega rääkis Freundlieb sellest, et Mannheimis valitseb juba 400 aastat avatuse ja sallivuse hing. Metropoli elanikud on juba aastasadu harjunud kirevuse ja mitmekülgsusega.

Fairplay – see on sisemine hoiak ja suhtumine. Selle kohaselt otsustame kuidas me soovime oma kaasinimestega suhelda, ükskõik kas siis spordiplatsil või ühiskonnas. Fairplay tähendab isiklikult minule, et me lahendame konflikte ja ebakõlasid tsiviliseeritult, kasutades vaidluskultuuri printsiipe. Me näeme kaasinimest väärilise partnerina ja mitte vaenlasena. ... Me peame käituma enesekindlalt, asetama selged piirid: vägivallal, mõnitustel, haavade tekitamisel hingele ja kehale, inimõiguste mitte aktsepteerimisel ei ole meie ühiskonnas mingisugust kohta,” lõpetas linnapoliitik oma tervituskõne.

Mida on veel ära teha

Läbi Mannheimi kesklinna kulgenud paraad näitas selgelt, et linnapeal on õigus. Rongkäiku vaatama tulnud inimesed lehvitasid heatahtlikult, fotografeerisid ja filmisid usinasti osaliselt kirevalt riietunud osavõtjaid – probleeme ei olnud kellelgi. Mannheimlased pidutsesid koos homoseksuaalidega. Peale liikluspolitseinike polnud ühtegi korravalvurit näha ja neil polekski olnud tööd, sest üritus sujus lõbusas ja rahulikus
õhkkonnas.

Seda vaatepilti nähes võiks arvata, et samasoolistel ei olegi Saksamaal enam poliitilisi nõudmisi. Kuid nagu Blaull ja Berger tõid esile, on tööpõld ühiskonna positiivsest arengust hoolimata veel vägagi suur. Sest saksa homosid ja lesbisid koheldakse võrdselt ainult paberil. Sellest kirjutab ka Süddeutsche Zeitung (SZ) 14. augusti juhtkirjas. Seal juhitakse ennekõike tähelepanu diskrimineerimisele koolides ja töökohtadel. “Saksamaal arvatakse olevat kuni neli miljonit geid ja lesbit. Neist suurem osa on hästi koolitatud. Kuid kus on homoseksuaalsed mänedžerid? Lesbidest poliitikud? Geidest sportlased?” küsib Marten Rolff.

Seetõttu soovib ühing CSD Rhein-Neckar organiseerida ka järgmisel aastal poliitilise paraadi selleks, et aidata kaasa mainitud probleemide kadumisele ühiskonnast. Mannheimi linnavalitsus andis juba nüüd oma nõusoleku selleks, et järgmise aasta CSD lõpupidu toimub uhke barokklossi auhoovis (Ehrenhof).

www.csd-rhein-neckar.de