Nimelt pärisid sotsiaaldemokraadid Ansipilt aru riigi rahanduspoliitiliste plaanide kohta. Küsimustele vastates suutis Ansip korrata oma kunagist kuulsat loosungit "kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahangi elada."

Sotsiaaldemokraate huvitas nimelt, miks ennustab rahandusministeerium oma kevadises majandusprognoosis selle valitsuse ametiajaks kasvavaid võlgasid, vähenevaid reserve ning valitsussektori eelarve muutumist positiivseks alles aastal 2016?

Küsimustele vastates kaldus aga Ansip ja teda küsitlenud opositsionäärid uuesti 2008. aastal alanud majanduskriisi juurde. Ansip tundis täna uuesti vajadust kaitsta oma tollast seisukohta, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ta tahabki elada. Ansip selgitas, et 2007. aastal kasvas Eesti majandus 7,5 protsenti, tööpuudus alanes, saavutades kõige madalama taseme 2008. aasta märtsis ja juunis.

Sellele järgnes hämmastunud Stalnuhhini vastukõne. "Ja täna, see on selline haruldane loodusnähtus, nagu hakkaks taevast konnasid või oravaid kukkuma, eks ju. Täna te seda näete. Täna te saate seda kuulata. Täna algas selle lause uus elu. Ta muutub progressiivseks. Ajaloos on ikka niiviisi olnud, et kuskil on see punkt olemas, kus toimub see pööre. Meil vedas. Me täna kuulsime, kuidas see hakkab kõlama aasta, kümne või kahekümne pärast," teatas Stalnuhhin.

Ansip kaitses seejärel uuesti oma lauset, tollast käitumist ja teatas, et ilma temata oleks kasutatud majanduse elavdamiseks reserve ja Eesti võlatase oleks praeguseks 20 protsenti majanduse mahust.

Stalnuhhin tegigi seejärel ettepaneku otsida Kesk või Lõuna-Eestis selline koht, kus enam ei ole politsenikku, kooli, pangaautomaati ega päästjaid. Keset seda küla tuleks aga panna ausammas Andrus Ansipile, mille peale tuleks kuldsete tähtedega kirjutada: "Kui see on kriis, siis selle sees ma tahaksin elada."